Viimane sügis oli kaksikõdedele Eerika ja Maarika Jagusonile pöördeline nimelt hakkasid nad käima erinevates koolides. Kaksteist aastat üheskoos kooliteed käinud õed peavad nüüd lahus veetma harjumatult pikki päevi.
Eerika ja Maarika elu kirik ei piira
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Imelik on lahus olla,» kahetseb Eerika. «Saadame teineteisele sõnumeid, et kuidas sul koolis läheb.»
Eerika ja Maarika on kõige kauem teineteisest eemal olnud kolm päeva. See juhtus läinud suvel, kui Eerika käis Hiiumaal.
Kaksikõed käivad koos maal vanaema juures ja indiaca-trennis. Nad teevad kõike koos ega ole sellest tüdinenud. «Kui väiksed olime, kaklesime palju rohkem kui praegu,» räägib Eerika. «Nüüd oleme teineteisele parimad usaldusisikud, kellele võib alati kõigest rääkida.»
Kaksikõdesid tundvate inimeste arvates on Eerika Maarikast aktiivsem, sõbralikum ja humoorikam. Maarikat peetakse kinnisemaks ja realistlikumaks.
Ometi mõtlevad nad sageli samu mõtteid. Ja kui Eerika sai kolmandas klassis kahe, hakkas nutma hoopis Maarika.
Kui üks õdedest plaanib jääda ööseks sõprade poole, keelitab teine: jää parem koju minu juurde. On juttu olnud sellestki, et oleks hea abielluda kaksikutega. Siis ei viiks elu neid ehk liiga kardinaalselt lahku.
Kõigele lisaks ühendab õdesid aga veel üks oluline asi: nad mõlemad on sellest aastast alates Tartu Maarja koguduse liikmed.
«Mina usun küll,» teatab Eerika. «Mina pole tõsiusklik selles mõttes, et ainult jumal siin ja seal,» tunnistab Maarika. «Ma küll usun, aga, vabandage väga, iga pühapäev kirikusse ei jõua.»
Tabuteema
Õed räägivad, et saavad kirikus käies isemoodi vabastava kogemuse. Ja kuigi mitmed nende sõbrad pärivad, miks nad seal käivad, ei näe kaksikud selles midagi imelikku. «Minule on see üks võimalus end välja elada,» selgitab Eerika.
«Kord küsis üks sõbranna, miks ma risti kannan,» pajatab Maarika. «Vastasin, et olen ristitud ja leeris käinud. Et minu jaoks on see normaalne. Ta tegi selle peale suured silmad.»
Õed räägivad, et tegelikult teevad kõik selle peale suured silmad ja kardavad, et nüüd hakatakse neid usklikuks pöörama. «Kirik on noorte hulgas tabuteema,» nendib Maarika.
Kas kaksikõed ei pelga end ajalehe veergudel usklikena identifitseerida? On ju teada, et see toob kaasa ilkuvate netikommentaaride tulva.
«See on juba nende inimeste endi probleem,» säilitab Eerika rahu. «Uskumine või mitteuskumine on iga inimese enda asi ja ma ei saa aru, miks peaks kedagi kirikus käimise pärast hukka mõistma.»
Eerika ja Maarika tutvusringkonnas on küllalt noori, kes kuuluvad mõnda kogudusse. Neil on seal sõbrad, see on nende ringkond. «See on ju sama kui käia kuskil trennis või ringis,» arvab Eerika.
Samas püüavad õed mõista ka neid noori, kes ütlevad, et kirik on nii masendav. «Nad lihtsalt ei viitsi kuulata jutlust, nii nagu nad ei viitsi ka kirikus püsti seista,» arutleb Eerika. «Aga jutlusse tuleb sisse elada, selles on ju palju seoseid nüüdisaegse maailmaga.»
Eerika ja Maarika kinnitavad nagu ühest suust, et usk ei piira neid vähimalgi määral. «Ei ole nii, et mõtleme iga asja tehes, mis kirik selle peale ütleks,» naerab Maarika.
Nii polegi neidudele probleem minna pärast jumalateenistust näiteks reivile.
Õdedel on tänavu olnud raske sügis, kuna mitu nende lähedast inimest on läinud teisele kaldale. Needki on asjad, millest saab kirikuõpetajaga rääkida.
«Kõik ütlevad lihtsalt, et küllap sa saad sellest üle, aga õpetaja selgitab neid asju teisiti,» räägib Eerika.
Ja ühel raskel hetkel saatis Eerika Maarja koguduse õpetajale Peeter Paenurmele e-kirja. Sellest ja õpetaja vastusest oli abi.
Puhas leht
Eerika ja Maarika on veendunud, et meie ümber laastamistööd tegeva narkomaania ja aidsi eest ei suuda kirikki kedagi kaitsta. Kõik sõltub eeskätt inimesest endast ja tema sõpradest.
Neiud arvavad, et inimene sünnib puhta lehena. Esialgu sõltub kõik sellest, mida sinna kirjutama hakatakse, ja hiljem sellest, kui palju inimene ise teistel oma elulehele kirjutada lubab. Eerika ja Maarika usuvad, et nemad on kõigevägevama silmis heas kirjas.
«Me pole ka oma vanematele tahtnud muret valmistada ja oleme püüdnud vältida tülisid,» ütlevad nad kui ühest suust ja on veendunud, et usuõpetus peaks olema kooliprogrammi üks osa.
Nad ei mõista noori, kes üha puikleva: milleks mulle seda kooli vaja! Pigem võiks mõelda sellele, et iga asi tuleb kunagi kasuks.
Ja loomulikult ei mõista nad vandaale, kes kalmistutel ja kirikutes laamendavad. «Need on täitsa mõttetud mehed, kellel on endal suured probleemid,» nendib Eerika. Kahetsusega märgib ta, et alkohol on noorte seas väga popp.
«Mõni ei näe üldse oma elu mõtet,» lisab Maarika. «Mis ma siin ikka, nii ja naa... Ta pole veel avastanud, mille poolest ta rikas on.»
Eerika ja Maarika elus on kõik tasakaalus.
EERIKA JAGUSON
On 19-aastane ja õpib Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli esimesel kursusel klassikalise laulu erialal.
On Tartu Maarja koguduse liige.
Käib indiaca-trennis.
On eluaeg olnud koos kaksikõe Maarikaga.
MAARIKA JAGUSON
On 19-aastane ja õpib Tartu kutsehariduskeskuse esimesel kursusel juuksuriks.
On Tartu Maarja koguduse liige.
Käib indiaca-trennis.
On eluaeg olnud koos kaksikõe Eerikaga.
-----------------------------------------
Eerika ja Maarika Jaguson 10 aasta pärast
Eerika on end lauljana välismaal täiendanud ja laulmisega ka üht-teist teeninud.
Ta tegeleb heategevusega ja annetab osa oma sissetulekust puudustkannatajaile.
Maarikal on võibolla oma juuksurisalong, aga võibolla on ta hoopis lõpetanud ülikooli ja töötab muul alal.
Nad elavad Tartu eeslinnas või linna lähiümbruses oma majades.
Neil on perekond, kummalgi kaks last.
Nad jätavad laste otsustada, kas need tahavad lasta end ristida ja leeritada.