Põlistartlase aastavahetusmõtteid

Jaan Kaplinski mõtiskleb muutuste üle kodulinnas ning nagu elus ikka, on kõrvuti edu- ja ohumärgid, aga ka võimalus õppida ja õigemini alustada.

Aasta on astronoomiliselt hästi määratud ajaühik, tema algus aga mitte. See, et saadame 2004. aastat ära 31. detsembril ja võtame 2005. aastat vastu 1. jaanuaril, on juhus, kunagi tehtud kokkuleppe tulemus.

Aga nii see on ja nii võib ka nüüd natuke banaalselt öelda, et on aeg mõelda tagasi 2004. aastale ja arvata, mida võiks tuua 2005. Tartlasena, kes mäletab linna 1940ndatest aastatest.

Äsja küsiti linlastelt arvamust selle kohta, mis neile linnas ei meeldi. Oma arvamused on sellest minulgi. Aga enne tahaksin siiski kirjutada sellest, mis mulle Tartus meeldib, mis on viimasel ajal läinud paremaks ja ilusamaks. Seejärel osutada selle paremaksmineku – minu meelest mitte paratamatutele – varjukülgedele.

Sünd vaikuses

Tartusse on viimastel aastatel, nii ka 2004, tulnud juurde palju elu, elavust, värvi ja liikumist. Tartu on saanud rohkem ülikoolilinnaks, mis ei lase end esialgu ähvardada sellest, kas Tallinna tuleb ülikool ja kuidas seda nimetama hakatakse.

Kuid elavus tähendab Tartus vahel ka ülearust müra ja saginat. Ja detsibelle. Ja autosid. Ma ei tahaks elada Raekoja platsi lähedal ja tahes-tahtmata osa saada seal mängitavatest ja hästi võimendatud etendustest.

Tartu on heade mõtete linn ja kindlasti ka kultuurilinn, kus igaüks võib leida endale midagi huvitavat ja olulist. Kuid vahel tundub mulle, et Tartus (ja mujalgi) kiputakse kultuurina nägema kõigepealt ikka üritusi, etendusi, kontserte, näitusi, festivale ja muud seesugust, mida on hea arvele võtta ja ette näidata.

Vahel mõtlen, et oleks ehk kena, kui mõni selline üritus jääks pidamata ja sellele kulutatud raha laekuks «vaiksesse kultuuri», raamatukogude ja muuseumide fondide täiendamiseks ja seal töötavate inimeste palkade tõstmiseks.

Eks head mõtted ja hea kultuur ei sünni ju laval, platsil ja saalis, vaid ikka kuskil vaiksemas kohas. Sünnib, küpseb ja alles siis tuleb etenduse, raamatu või pildina avalikkuse ette. Võibolla vajab ta rohkem abi just siis, sündimise ja küpsemise ajal.

Linn südameta?

Tartus ehitatakse jälle päris palju ja päris kenasti. Ehitatakse sinna, kuhu peakski: kesklinna ja kesklinna lähedale. Supilinna, Karlovasse, Ülejõele tekib hubaseid inimlikes mõõtmetes elumaju, vanu maju renoveeritakse, linnas tekib aina enam kodusid, kus end tõepoolest võib koduselt tunda.

Kuid mõnikord uutest ehitustest mööda kõndides tuleb kõle tunne: natuke palju on klaasi ja plaate, natuke liiga steriilne, puhas ja elutu on üldmulje. Pole linnul praokest, kus pesitseda, pole karniisikestki, kus istuda.

Kesklinna kerkib nüüd, otse Vanemuise ja turuhoone vahele, uus kaubamaja. Tema mõõtmed hirmutavad veidi, tahes-tahtmata saab temast linnasüdame keskne hoone, mille kõrval vajuvad madalaks, kaotavad oma tähendust ja mõju need hooned, mis siin mitu inimpõlve on kesksed ja määravad olnud – ennekõike ülikool.

Uus kaubamaja ei ole minu meelest mastaapne, seda ei ole teises mõttes ka palju kirutud bussijaam. Proovige, seljakott seljas, seal R-kioskis liikuda ja vajalikku ajakirja leida...

Kas pole Tartus varsti suurte kaubanduskeskuste pinda inimese kohta liiga palju ja muud linnaeluks vajalikku pinda liiga vähe? Kas Tartus tegutsevatel arhitektidel ei jää puudu ühest olulisest asjast – ansambli, terviku tunnetusest, mis oli kadunud Arnold Matteuse tugev külg?

Kardan, et meie südalinnast saab arhitektuuriline surimuri, kus on moodsaid, huvitavaid, andekaid ehitisi, kuid pole linnasüdant, pole tervikut. Arhitektid teostavad end linna kaudu, vahel linna arvel, linn jääb pooleldi teostumata.

Rõõmu ja kurbust kõrvuti

Tartu muutub puhtamaks ja korralikumaks. Nii majad, tänavad, aiad kui... Tahaksin kirjutada haljasalad, pargid, kuid ei saa. Siin on mulle üks kõige ebameeldivamaid kogemusi kodulinnast.

Olen sellest ka kirjutanud (umbes samu mõtteid on kirjutanud Tartu parkidest ka Enriko Talvistu), aga esialgu pole suuri muutusi märgata. Tartus polegi õigeid parke, on läbikäiguplatsid, kus kasvavad puud, kus rallivad murutraktorid ja kuhu on vanast ajast jäänud kasvama mõni põõsatüügas.

Pargi nime väärivad Tartus surnuaiad ja ülikooli botaanikaaed. Seal võib ka veel näha liblikaid ja kohata linde, kes on mujalt haljasaladelt minema kihutatud. Nii on korralikkuselgi mitu nägu. Korralikult sillutatud Rüütli tänav rõõmustab, aga «korralikult» niidetud Toomemägi masendab.

Olen Tartus põhiliselt jalakäija, nii on mul aastal 2004 olnud eriti põhjust rõõmustada selle üle, et ei pea enam jõudsalt paljunevate autode eest põgenema, vaid et nemad on hakanud mind inimeseks pidama ja annavad teed. Olgu viisakusest, olgu trahvihirmust, aga midagi on muutunud. Kindlasti positiivses suunas.

Oleks ülekohtune jätta nimetamata, et 2004. aastal jäime ilma Andrus Ansipist, kes oli vist üks Tartu tegusaimaid ja populaarseimaid linnapäid. Loodame, et Laine Jänes jätkab sama tegusat joont, tuues seni linnaisade võimu all olnud raekotta mõned kindlasti vajalikud linnaemalikud jooned.