Eesti kirjandusklassik Juhan Jaik (18991948) suri põgenikuna Rootsis, jõudmata elada 50-aastasekski. Tema sulest on ilmunud luule- ja novellikogusid, laste- ja noorsoojutte, näidendeid, reisikirjeldusi, ka romaan. Kirjastus Canopus andis äsja välja tema novellikogu «Tondid, hundid, hobud», mille esitlusel nõustus Juhan Jaigi tütar Ilo Jaik-Riedberg andma Postimehele intervjuu.
Ilo Jaik, milline oli teie suhe isaga?
Minu suhe isaga oli imeline. Ta ei olnud tavaline perekonnaisa ega paistnud mulle ka mehena, keda karta tuleks. Ta tegeles oma lastega vist küll hoopis rohkem kui paljud teised. Meiega tantsides, lauldes, mängides ja vigureid tehes oli ta nagu meiesugune laps, kes kõigest sellest rõõmu tundis.
Kas andis ta meile (ja teistele) seda, millest tal võib-olla enesel puudu oli jäänud? Suvel käisime Võrumaal seenel, marjul või kalu püüdmas. Isa teadis jutustada loodusest, loomadest ja lindudest, aga ka sellistest olevustest nagu tondid ja näkid. Seda oli väga tore kuulata.
Eestis tuntakse Juhan Jaiki eelkõige tondijuttude kirjutajana. Kust ta nendeks ainet sai? Kas isa jätkas ka Rootsis tondijuttude kirjutamist?
Arvan, et isa sai tondijuttudeks ainet omaenda lopsakast fantaasiast ja Võrumaalt. Kuid tema tondid ei põgenenud Eestist ja jäid Võrumaale isa tagasi ootama.
«Tondid, hundid, hobud» sisaldab 14 juttu ja neli luuletust. Miks te just need jutud ja luuletused välja valisid? Kuidas tuli mõte see raamat välja anda?
Mõte tuli ju õieti Canopuse juhilt kirjastaja Tõnu Lemberilt, kui me temaga möödunud aasta suvel Pariisis kohtusime.
Valisin need jutud ja luuletused, mis kolme teema alla koondusid, muidu oleks liiga palju materjali olnud üheks raamatuks. Ja need kolm tont, hunt ja hobu tunduvad olevat isa lemmikud. Muidugi valisin luuletusi ja jutte, mis mulle eriti meeldivad.
Olete nõus arvamusega, et Juhan Jaiki võiks pidada eesti algupärase müstilise kirjanduse rajajaks?
Juhan Jaik lõi maailma, kus on koos inimesed, hundid, karud, ja tondid, igaühel oma mured ja tegemised, aga ka rõõmud ja vigurid. Isa tondid on grotesksed, samas aga inimestele lähedased. Nad on osa Jaigi fantastilisest maailmast, tulvil müstilisi ja religioosseid uskumusi.
Tänavu sügisel möödus 60 aastat paljude eestlaste sunnitud põgenemisest läände. «Tiroliana» on teie perekonna põgenemise lugu. Ka «Tiroliana» käsikirja leidmisel on oma lugu. Kas räägiksite sellest veel kord.
Pärast ema surma Stockholmis tuli mul tühjendada ta korter ja kelder. Sealt leidsin palju kaste ja vanu kohvreid. Tõin need kaasa Prantsusmaale, kus ma praegugi elan, ja jälle leidsid nad asukoha keldris. Aastal 1997, mõeldes isa 100. sünniaastapäevale, võtsin kätte ja tassisin kastid tuppa, et neid tühjendada ja sorteerida.
Olin lapsena kuulnud ühest käsikirjast, mida kahjuks Rootsis ei olnud trükitud, kuid see oli mul aja jooksul ununenud. Nüüd aga juhtus midagi põnevat aegamööda leidsin leht lehe haaval teiste paberite vahelt «Tiroliana» käsikirja. Missugune rõõm, kui lõpuks avastasin, et ükski lehekülg ei puudunud. Eriti huvitav oli mul lugedes seda võrrelda oma päevikuga samast ajast, mida kirjeldab «Tiroliana»: kuidas isa ja tütretirts seda aega tunnetasid.
On teil ehk mõni isaga seotud lugu eriti meelde jäänud?
Üks naabritüdruk Tallinnast on mulle jutustanud, kuidas öösiti pommitamiste ajal keldris varju otsinud inimesed muidugi väga kartsid (näiteks 9. märtsi ööl 1944) ja kuidas isa nende ööde jooksul nii põnevaid jutte välja mõtles, et neil oli isegi kahju keldrist lahkuda, kui häire möödas oli. Tahtsid ju lugusid edasi kuulata!
Eestis on peale kasvanud terve põlvkond lugejaid, kellest paljud pole Juhan Jaigi nime kuulnudki. Milline võiks olla teie isa sõnum nendele?
Sõnum võiks olla: olge ikka optimistlikud, ausad, suuremeelsed ja töökad! Olge rõõmsad ja abivalmid! Olge julged! Seda kõike õhkub ka isa loomingust arvan, et seetõttu on see tänagi sama aktuaalne kui varem.
Kas mäletate oma isa kirjutamas? Millega ta kirjutas?
Isa kirjutas Eestis kirjutusmasinaga, põgenemise ajal pliiatsiga või mis just saadaval oli. Rootsis kinkis kuulus maadeuurija Sven Hedin talle oma kirjutusmasina, mis mul veel alles on.