Hüvasti, imeline Aksella!

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Aksella Hildegard Luts 10.10.1905 – 8.01.2005

Aksella Hildegard Luts oli viimane särav täht eesti rahvusliku filmikunsti rajajate lahkumissümfoonias. Tema peaaegu sada aastat põlenud eluküünal kustus Läänemerel möllanud tormiööl Pärnus.

Meie esimene filmidiiva sündis 1905. aastal Moskvas. Vaevalt täiskasvanuks saanud, abiellus ta oma esimese noorpõlvearmastuse, äsja Vabadussõjast naasnud Theodor Lutsuga (Oskar Lutsu vennaga). Kahekesi koos asutasid noored Tartus tantsustuudio. Neile kahele oli ka määratud luua esimene täispikk eesti mängufilm «Noored kotkad» (1926).

Too Vabadussõja-teemaline ekraanidraama oli sedavõrd haarav, et film osteti näitamiseks nii Skandinaavia kui Saksamaa kinodesse. Kas edu põhjuseks oli Aksella Lutsu käega kirja pandud stsenaarium ja noore staari kütkestav mäng filmi finaalis või hoopis püssirohulõhnaliste ratsarügementide kaasalöömine, seda koltunud ajalehtedest ei leia.

Kindlasti oli filmi energeetiliseks jõuks autorite sügav armastus oma kodumaa vastu. Sünnimaa ilu hindasid nad ka 1931. aastal valminud vaatefilmis «Kas tunned maad?» ning perfektses kultuurantropoloogilises dokumentaalis «Ruhnu». Viimane neist on unikaalse Ruhnu pulmakombestiku ainsaks jäädvustuseks filmilindil.

Koostöös soomlastega valmis 1931. aastal eesti esimene heli- ja tantsufilm «Päikese lapsed». See teos tuli nii hea, et tagas loomingulisele paarile töö tosinaks järgnevaks aastaks Helsingis. Teise maailmasõja lõpu eel otsustasid Lutsud poliitiliselt ebakindlast Soomest lahkuda ning siirdusid üle Rootsi Brasiiliasse. Siin leidis Theodor Luts kohe tööd mängufilmi operaatorina. Aksellaga koos tegid nad ka mitmeid dokumentaal- ja reklaamfilme. 1980. aastal lõppes Theodor Lutsu maine teekond ning ta puhkab suure tumeda marmorplaadi all Sao Lorenco mägedes.

Tänu Eesti Kultuurkapitalile õnnestus Aksella Lutsul pöörduda tagasi Eestisse ja veeta lesepõlve viimased kümmekond aastat Pärnus, kus ta hoolimata kõrgest east osales aktiivselt Pärnu filmifestivali korraldamisel ning õpetas noortele erinevate rahvaste keeli.

Eesti filmikunsti Grand Old Lady võis vabalt filosofeerida ja nalja visata nii soome, saksa, vene, inglise kui portugali keeles. Aksella Lutsu isamaalised kõned näituste avamisel, intervjuud raadiole ja televisioonile särasid oma lihtsuse ja selgusega.

Nüüd on käes aeg, mil Aksella Lutsu põrm asub teele tema armastatud abikaasa kõrvale filmilooja teisel kodumaal Brasiilias. Eesti Kinoliidu auliikme Aksella Hildegard Lutsu ärasaatmine viimsele pikale teekonnale algab Pärnu Uue Kunsti muuseumist reedel, 14. jaanuaril kell 14.

Valgus, mida Aksella Luts oma helge ja läbini eestimeelse vaimuga kiirgas, jääb meile paistma paljudeks aastateks.

Armastatud filmilooja kolleegid, sõbrad, austajad

    Tagasi üles