Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pesuruumi kujundades tasub lasta kujutlusvõimel lennata - paberil eri variante läbi mängides võib jõuda üllatava tulemuseni.
Ruum seab fantaasiale piirid, kuid samas sunnib just kitsikus mõnikord põnevaid lahendusi välja mõtlema. Igal juhul tasub ideed kõigepealt paberil läbi proovida.
«Isegi kui inimene joonistamisest midagi ei pea, tuleks tal sellegipoolest alustuseks vannitoa plaan paberile märkida,» soovitab sisearhitekt Riia Oja. «Minu kogemus ütleb, et nii mõnigi kord teevad pliiats ja paber imet. Vahvamad ideed sünnivad just laua taga.»
Plaanile tuleb paigutada du, vann, kraanikauss ja teised suuremad objektid, jättes nende ümber piisavalt liikumisruumi. Duinurga minimaalne suurus on 75 x 75 cm, tavaline on siiski 90 x 90 cm.
Avar ruum annab suurema mänguruumi. «Panipaikade saamiseks võib tuua seina 1215 cm ettepoole ja ehitada sobivatesse kohtadesse niid,» rääkis Oja. «Nii ei pea värskelt remonditud vannituppa hakkama hiljem väikesi nirusid metallriiuleid juurde ostma. Samasuguse seina taha saab peita näiteks WC loputuskasti, nii et ruumi jääb vaid seinapealne nupp.»
Vana hea puurest
Duinurga planeerimisel on oluline, kuidas vesi ära juhitakse ja kas põrandale saab anda sobiva kalde. Kui see ei ole võimalik, sobib valmis duialus. Aluse võib ka ise ehitada, eraldades duialuse tsooni kõrgema servaga või süvistades jalgealuse sügavamaks. Veel üks võimalus on osta veekindlast puidust rest. «Sellise resti puhul on muidugi kenam, kui see jääb vannitoa põrandaga samale tasemele,» mainis sisearhitekt. Selleks tuleb jätta äravoolu juures resti jaoks põrandasse õiges mõõdus ava.
Kui pesuruum on näiteks pikk ja kitsas, saab dui paigutada ruumi lõppu, eraldades selle valmis klaasukse või lihtsalt vannikardinaga. Paraku kipuvad vee- ja seebipritsmed klaasil näha jääma.
Kui vannituba on väga väike, võib kaaluda ühe seina asendamist näiteks mattklaasiga. Eriti palju annab pesuruumi kumav valgus juurde vanade korterelamute ahtaile aknata vannitubadele. Loomulikult tuleb enne uurida, et tegu poleks kandva seinaga, ning kasutada suurte klaaspindade puhul turvalist lamineeritud või karastatud klaasi.
Seinu viimistledes tuleb eelkõige jälgida, et need oleksid niiskuskindlad, kõige muu puhul aga soovitab sisearhitekt inimestel julgelt katsetada.
Julgust katsetamisel
«Eriti siis, kui tegu on väikese ruumiga, kus materjale ja seega ka raha kulub suhteliselt vähem, ei maksaks ebaõnnestumisi karta,» lausus Oja. «Vannituba on paik, kus me ei viibi nii pikalt, et sealsed värvid ja ootamatud lahendused meid tüüdata jõuaksid. Seetõttu tasub eksperimenteerida, kasutada kärtse värve või ekstravagantsusi.»
Kui vanemates majades juhtub vannitoa sein olema paekivist või tellisest, võib sedagi julgelt eksponeerida, kattes kivi näiteks igast küljest veekindlalt ühendatud klaasiga. «Kui katta sein klaasiga, muutuvad duinurga kujundusvõimalused peaaegu piiramatuks miski ei takista panna seina tapeeti või tekstiili. Või siis eksponeerida duinurgas mõnd põnevat kollektsiooni näiteks lilli või liblikaid,» soovitas sisearhitekt.