Kriitik Ants Oras pühib klassikutelt tolmu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Ants Oraselt ilmuva kolmeköitelise valimiku keskmise raamatu artikleid liidab protest keskpäraste kirjanduslugude ja tuimade koolikäsitluste vastu.

Raamatu «Luulekool II. Meistriklass» kangelasteks on Shakespeare (9 artiklit), Goethe (4), Vergilius, Under (5), Suits (9) ja arbujad.

««Klassika» on mõiste, mis koolipoistele ajab ääretu tüdimuse pääle,» alustab Ants Oras oma artiklit «Shakespeare’i juubeli puhul». Ta lisab, et mineviku suurte kirjanike mahategemist «peetakse mõnikord sangariteoks» (lk 56).

Selletaoliste meie päevilgi vahel innukalt harrastatavate sangaritegude puhul meenub üks fakt kirjandusloost.

Nimelt oli Tammsaare tudengina kogu Goethe originaalis läbi lugenud. Vaevalt küll saanuks temast euroopalikul tasemel originaalset kirjanikku, kui ta oleks minevikuklassikutesse suhtunud provintsigeeniuse üleolekuga.

Nii nagu Tuglase nõnda ka Orase kriitika üks põhilisi võtmesõnu on «energia».

Goethe ürgenergia

Goethe puhul räägib ta korduvalt otse looduslikult tulvavast ürgenergiast. «Noore Wertheri kannatused» on «energiavalang, mis haarab algusest lõpuni ja milles panteistlikult avar tuum sulatab kõik suureks elamuseks» (lk 110).

Kuidas taltsutada ja vormida loovat energiat, see on Orase põhiküsimus.

Ta näeb klassikutes rohkem kirglikke ja spontaanseid luuletajaid kui ülitarku teoretiseerijaid ja tõeprohveteid, ka Shakespeare on Orase nägemuses «pigemini armunute kui filosoofide poeet» (lk 61).

Sel euroopalikul taustal paneb Oras kõlama ka meie luuleklassikute nimed.

Eriti näiteks artikkel «Gustav Suits ja Euroopa sümbolism» (algselt Yale’i ülikooli ingliskeelne loengutekst, tõlkinud Ene-Reet Soovik) on otse eeskujulik näide eesti kirjaniku käsitlemisest maailmakirjanduse mõõtkavas.

Arbujatest rääkides põimib sõpruskonna mentor ja koondaja oma käsitlustesse ka isiklikku-memuaarset elementi:

«Tegelikult oli Betti Alver füüsiliselt ja vaimselt läbini terve, aktiivne noor naine, kes mõnikord – ainult kõige kitsamas ringis – olevat demonstreerind häid akrobaatilisi andeid» (lk 372).

Orase kriitika võlu

Kogumiku järelsõna autor Anne Lange on Ants Orase fenomeni täpselt tabanud.

«Teoreetikute pisivägevast iseteadvusest nii vähe hoolinud Oras on püüdnud oma saatesõnades esineda mitte professori ja filoloogina, vaid intuitsioonivõimelise kaasaelajana, ja selles seisnebki Orase kriitika võlu,» kirjutab Lange (lk 456).

Oras ütleb, et Suitsu luuletervik on «tänapäevane, isiklik ning kirglikult intensiivne, tohutu inspiratsiooni ja stiimulite varasalv kaasaegsete ja järeltulijate jaoks» (lk 341).

Küllap tohime midagi sellist arvata ka Orase enese rikkaliku kriitikapärandi kohta.

    Tagasi üles