Päts viis riigikohtu vägisi ära Tallinna

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Postimees.ee

Rahuläbirääkimised olid jalus ja Tartu rahu veel sõlmimata, seetõttu pidi tööd alustav riigikohus piltlikult ukse taga ootama. Kohtu üldkogu avaistung peeti Tartu raekojas. See oli Tartu vabastamise 1. aastapäev, 14. jaanuar 1920.

Viimasel hetkel Tartusse

Oma majja Aia (praegu Vanemuise) tänavas sai riigikohus kolida alles siis, kui tint Tartu rahulepingul oli jõudnud kuivada.

Otsus luua riigikohus Tartus langes alles viimasel minutil. Asutav Kogu oli veel teisel lugemisel seda meelt, et nii nagu kõik muud võimustruktuurid, peab ka kohus asuma pealinnas.

Tartu kasuks kallutasid valiku mitu argumenti – asukoht riigi keskel, mis pidi tagama kohtu kättesaadavuse. Õigusteaduskonna professoreid saaks rakendada riigikohtunikena ning ülikooli raamatukogus on olemas juriidiline kirjandus. Lisaks pidi eemalolek Tallinnast tagama kohtu sõltumatuse poliitilisest võimust.

Tartus asuv kohus pidi vältima riigielu koondumist ühte keskusse, mis omakorda oleks toonud kaasa teiste linnade kiratsemise.

Tartu Ülikooli õigusajaloo õppetooli lektor Toomas Anepaio nendib, et selle otsusega ei saabunud siiski vaikus ja rahu. Kohtu asukoha ümber vaieldi tuliselt edasi.

Hilisem president Konstantin Päts oli üks neist, kes võitlesid riigikohtu Tallinna toomise eest. Eestis pole nii palju haritud tööjõudu, et seda killustada, väitis ta. Päts pidas õigeks vähesed haritud juristid kokku koondada. 1915. aastal oli vaid 123 eestlasel taskus juristidiplom.

Asutavas Kogus avaldas Päts koguni kahtlust, kas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna professorite kvalifikatsioon ja töövõime vastabki kohtu jaoks vajalikule tasemele. Kuid Pätsu võimalus alles tuli.

Naiste õigused

Anepaio sõnul viitab toonane riigikohtu praktika sellele, et otsuste peale võidi vabalt vilistada.

1924. aastal kaebas Auguste Susi-Tannenbaum kohtupalati vanema esimehe peale, sest too oli välistanud naiste pääsu kohtunikuametisse.

«Naised võisid õppida juurat ja 1930ndate algul asus ametisse esimene naissoost vandeadvokaat, aga kohtunikuks naised ei saanud,» märgib Anepaio.

Riigikohus leidis, et naisel ei peaks Eesti seaduste järgi olema mingit takistust kohtunikuks saamisel, kui on olemas Eesti kodakondsus ja juuradiplom.

Tegelikult polnud Eestis kuni 1940. aastani ühtki naissoost kohtunikku.

Anepaio sõnul näitab see ilmekalt suhtumist riigikohtu otsustesse: neile vilistati.

1920ndate lõpus läks vaidlus riigikohtu asukoha ümber jälle tuliseks. Kohtukorralduse komisjon hääletas 4:2 Tallinna kolimise kasuks. Vaid riigikohtu esimehe Kaarel Partsi sekkumine jättis kohtu Tartusse alles.

Komisjon leidis, et pole põhjust karta, et kohus satuks Tallinnas poliitiliste organite mõju alla, sest põhiseadus garanteerib õigusemõistmise sõltumatuse.

Ka polnud Tallinnas asuvad kohtud kurtnud, et nende õigusi oleks ahistatud.

Anepaio sõnul on viimane väide siiski tänini täpselt uurimata.

Teine põhjendus – riigikohtunikud on osalised seaduseelnõude koostamisel ning sõidavad tihti Tallinna vahet. Parem oleks, kui Tartu vahet sõidaks need riigikohtunikud, kes ülikoolis õpetavad.

«Asukoha küsimus muutub sümboolseks – Tartusse jäämise pooldajad seismas kohtu sõltumatuse eest. Tallinna üleviimise pooldajad soovisid kohtu allutamist täitevvõimule,» märgib Anepaio.

1934. aastal haaras Konstantin Päts riigipöördega võimu ning vaikiv ajastu ei jätnud puudutamata ka riigikohut. Päts viis ellu selle, mis 1920ndal tegemata jäi – 1935. aasta algul kolis riigikohus üle Tallinna. Seda hoolimata sellest, et kohtunikud ise hääletasid Tartu kasuks. Vaid üks riigikohtunik pani kirja eriarvamuse.

Pätsu pööre

Kui vapside juhtkonna hulgas arreteeritud vandeadvokaat Theodor Rõuk püüdis Tallinna arestimajast Pätsu riigipööret riigikohtu kaudu vaidlustada, ei võetud tema kaebust arutusele.

Petseri jaoskonnakohtunik Max Kurre arreteeriti ilma riigikohtu loata ja kohus lasi kõigel kolm nädalat rahulikult sündida, enne kui takkajärgi kohtuniku kinnipidamiseks loa andis. Demokraatia ja õigusriik olid järsku kadunud.

«Murenemine oli hakanud toimuma juba palju enne. Kuid 1934. aastaks oli riigikohtu vaim paindunud,» nendib Anepaio. «Riigikohus ei seganud enam kedagi.»

1993. aastal taastati riigikohus Tartus. Toonasele peaministrile Mart Laarile meenub tugev vastuseis.

«Oh issand! Kui valitsuses ära otsustati, et riigikohus läheb Tartusse, alles siis sai vastuseis maha surutud,» ütles Laar. «See oli põhimõtteline otsus – kas kõik Eestis peab Tallinnas asuma.»

Üks argumente oli Laari sõnul asjaolu, et Päts viis kohtu ilma vaidluseta Tallinna. Nüüd sai kohus ilma vaidluseta Tartu tagasi. «1930ndatel kogu võimu keskendamine Tallinna oli tee autoritaarsuse suunas,» hindab Laar.

Lisaks riigikohtule saatis Laar hiljem Tallinnast minema ka haridusministeeriumi.

    Tagasi üles