Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aasias toimunud loodusõnnetuse tagajärjed on tabanud kohalikke elanikke ja Eesti naaberrahvaid niisugustes mastaapides, mis puudutab meid kõiki. Lisaks veel meie enda torm.
Mõne aja möödudes jõuavad inimesed psüühilise vapustuse järgsetesse seisunditesse. On aga petlik ja ohtlik arvata, et mõõn tunnete tormilisuses viitab lahenduse saabumisele. Kriisi läbi teinud inimesed vajavad tuge veel kaua.
Ümbritsev elu läheb edasi oma rada. Selle hoomamine, et inimesed, keda õnnetused otseselt ei ole puudutanud, jätkavad tavapärast õnne otsimist, võib leinajale tunduda ülekohtuse ja kohatuna. Ometi on edasi kulgeva elu kõikide värvide aktsepteerimine möödapääsmatu samm.
Suuremate ja väiksemate õnnetuste tagajärjel jäävad peale kodude ka töökohtadel ja koolides mõned toolid tühjaks. On neid, kes ei tule tagasi. Kuid varem või hiljem tasandub meie ümbrus, nagu kaob jalajälg mererannalt. Kaotust läbi elavatel inimestel on vaja asjade niisugust kulgu endale ka isiklikult teadvustada. Tühjadele pinkidele võivad istuda uued inimesed, kuid meie kasvamisprotsessi peaks see jätma teistsuguse jälje kuidas mõista ja rohkem armastada igapäevaelus neid, kes praegu meie kõrval on.
Laiemas plaanis tuletab iga tühjaks jäänud koht meelde seda, kuidas me unustame olla tänulikud. Õnne jaoks ei ole alati vaja muud kui enamiku hästi olevate asjade teadvustamist. Õnn ei ole omamine, vaid olemise ja mõtlemise viis.
Vahel on hea unustada muidu üsna tabav aforism, et ajaloost ja õppetundidest ei õpita. Meil on mõtlemise ainet vähemalt kahes suunas. Esimene on mõttemaailma korrigeerimine. Kindlustatud tulevikku selles mõttes, mida inimesed just nagu ise saavad valmistada, ei ole olemas. Pigem on taas selgemaks saanud eri maade kodanike sõltuvus üksteisest ning vajadus üksmeele järele.
Ühtsusetunne ei peaks virguma mitte ainult õnnetuse mõjul, vaid ka meie õnne soovimine peaks neid arusaamu sisaldama. Siinjuures on paslik tõdeda, et suur osa soovist õnne järele võib leida oma lahenduse teisenenud mõtteviisis ja tänutundes kõige hästi oleva eest. Kannatuse temaatika läbimõtlemine saaks meid aidata õigemini edasi elada.
Teiseks vajavad uuskäsitlust praktilised küsimused. Kriisid ei ole ennustatavad. Loodusjõud ja ka irratsionaalselt tegutsevad terroristid on ettearvamatud. Sellest hoolimata on väljaspool kahtlust valmisolekumehhanismide võimalikult optimaalse ettevalmistamise vajalikkus.
Soovin, et me rohkem hindaksime üksteist ja seda head, mis meil on. Samuti seda, et oleksime paremini ette valmistatud raskusteks ja üksteisele käe ulatamiseks.