Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2022/01/12/14304784t1h3932.jpg)
/nginx/o/2013/09/04/2022333t1h6bca.jpg)
Nii, lõpuks tuli! Kas Mihkel Tiksi «Korvpalliromaani» ja juristist kirjamehe Ilmar Jaksi «Neptuni» kõrvale ilmus lõpuks raamat, mis meditsiini tagauksed lahti teeb ja tohtrite jutte pealt kuulata laseb? Kui veel mõne arsti ja patsiendi ära ka tunneks!
Vaatan raamatu sisukorda, kus peatükid õiges järjekorras, õpiaeg kõigepealt, ja saan aru ei, see pole selline raamat. Raamatu paksuse järgi otsustades pole mul käes ka «Raadio (Elektrokardiogramm) see on imelihtne» tüüpi väljaanne, kus kriipsujukud ja muud põnevad tegelased südamelihase infarkti ja teised südamehaigused rahvalikus kõnepruugis lahti räägivad.
Meditsiinidoktor Sulev Maramaa on põlvkonnast, kelle elluastumine võrdus üks-ühelt sõttaastumisega. Jules Verne oli tema lapsepõlvelemmikuid, ja huvi maakaartide vastu tuli kasuks 1944. aastal ühe riskantse, kuid elupäästva otsuse tegemisel.
Mis eristab arsti teistest elukutsetest? Raamatust koorub üks põhjus välja. See on püüd teada saada, miks üks ja sama haigussümptom ühel patsiendil diagnoosi juurde juhatab, teisel aga on lambukese maskiks, mille tagant hunt välja kargab. Dr Maramaa on arst-teadlane, keda huvi haigusesse süvitsi kaevuda on eemale peletanud rutiinsest «linna masstööst».
Miks autor ülikoolis õppimise ajal haiglas ei töötanud? Segavat õppetööd. Suur osa arste-praktikud nii ei arva. Kuigi Mäksa-peatükki läbib sundaja tegemise vastikus ja see jääb justkui raamatu peatelje illustratsiooniks, näitab see autori kirjutajavõimeid mõne detailiga on loodud pilt ilma elektrita maa-ambulatooriumist ja jaoskonnaarsti eluolust.
Haavad veritsevad
Poliitiliselt ebasobiva inimese läbimurdmine teaduste doktoriks kogu raskuste kadalipp on lugeja ees lahti. Nõuka-aegne teadusetegemine kogu detailides, ning takistajatele pole halastatud. Haavad on jäänud veritsema, ilmselt ongi see raamatu kirjutamise põhjuseks. Ka pereliikmeid-sugulasi pole säästetud, niivõrd aus on kirjapandu.
Raamatu peategelaseks on seedeferment ureaas, autori pikaaegse uurimistöö objekt, mis teljena enamikku peatükke läbistab. Võib-olla on ureaasi isegi liiga palju. Kuid selle kaudu saame viibida viiekümnendate sulaeelses biokeemia kateedris, ülikooli võimukoridorides, taaskohtuda õppejõududega. Hea on krimireportaa 1963. aastal Eestit vapustanud duellist professorite Martinsoni ja Hiie vahel.
Vana-anatoomikumi idüll
Mao ureaasi kõrval pole autori kolleegid-õppejõud sugugi raamatu kõrvaltegelased. Roosamannast lugedes sättisin end seljaga vastu vana anatoomikumi köetud ahju ja nägingi teda koos rühma tudengitega laiba juures selgitusi jagamas.
Siis turgatas järsku Tallinna Ülikool pähe, ja muie tuli näole. Milleks see, kui maailmanimi Rauber siin alustas ja praegu suudetakse jätkata. Ainumas palve ongi: ärge kunagi tehke vanast anatoomikumist kasiinot ega bordelli (viited asutuses inimkeha kasutamise traditsioone jätkata on ka naljana mage).
Prof Kuno Kõrge on eesti sisehaiguste grand old man. Oli autori toetaja, julgustaja, eeskuju. Õpetas tudengitele kliinilist mõtlemist, nakatas huvipisikuga, millest enam lahti ei saa, pööras arutelud keerulisest haigest alati põnevusetenduseks.
Temast lugedes nautisin taas koos rühmakaaslastega auditooriumi kõige kõrgemal õrrel Toome sisekliiniku hommikust konverentsi. Milline etendus parimate osatäitjatega lisaks professorile veel dotsent Lepp, tohtrid Gross, Villako, Salupere, Sachris nagu Ants Eskola aegne draamateater!
Raamatul on justkui kaks lõppu. Üks on järelsõna, uue teadusteema tutvustus, elu läheb edasi. Teine aga on kaks lehekülge eespool, kus dr Maramaa kirjeldab mõttearendusi prof Kõrgega. Nimelt on kateedrijuhataja leidnud Toome kliiniku keldrist hunnikute viisi dissertatsioone ja haiguslugusid aastatest 18271869. Kõige uuemad seega esimese üldlaulupeo aegsed.
Professor: ajalugu muutub aastatega üha väärtuslikumaks. Olen saavutanud seisundi, kus võin pühenduda nende enam kui saja-aastaste haiguslugude uurimisele ja ammutatud tõdedega luua midagi püsivamat.
Keerulisi juhtumeid arutades on lahanguga paralleelselt vaja kirja panna ka kliinilise mõtlemise käigud, algusest kuni lõpuni.
Selline raamatu lõpp meeldib mulle isegi rohkem.
Eestis on arstiraamatute avariiulil palju tühja ruumi. Sulev Maramaa «Arstlik dilemma» leevendab suuresti seda vajakajäämist.
Kuid koguteos «Kaks sajandit sisehaigusi Eestis: 18062006» ootab senimaani väljaandmist.
Või on dr Maramaal selle esimene osa, «Toome sisekliinik. Aastad 18061906», juba trükivalmis? Jään ootama.