Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2216427t1h04cf.jpg)
/nginx/o/2013/09/04/2022473t1h91d2.jpg)
Uus heliplaat Helin-Mari Arderi triolt ja ridamisi kontserte väikestes saalides kergitab päikeselise laulja tuntuse järgmisele trepiastmele. Teda võib pidada eriliseks ja erandlikuks sombuses, rõskelt hämaras talves, kus iga rõõmukilluke on suur väärtus.
Helin-Mari Arder on lauljana hiline alustaja. Ta oli juba 25, kui otsustas astuda Otsa kooli pop-jazzlaulja erialale, kuhu sai sisse napilt, ehkki muusikaga oli ta tegelenud lapsest saati, seljataga kuulus ja väärikas suguvõsa muusikuid. Tema vanaisa Aleksander Arder oli enne sõda üks popimaid ja armastatumaid lauljaid Eestis, isa Jaan Arder aga on hullutanud masse ansambli Apelsin ridades ning saavutanud kunstilisi kõrgusi Hortus Musicuses lauldes.
Laulja leib on kibe
«Mõnes mõttes ma olen kogu aeg olnud laulja,» räägib Helin-Mari, «aga ma laulsin kodus omaette ning koorides. Lastemuusikakoolis õppisin viiulit, kuid see oli teistsugune muusika klassika. Jazzi siirdumine tuli eneseotsingutega. Tahtsin ennast proovile panna.»
Otsa-koolis selgus, et kodulaulmise hääl on pisut liiga omaette, tagasihoidlik ja vaikne laulja jaoks, kes peab pürgima suurtele lavadele. See on ühest küljest justnagu probleem ja teisalt Arderi trump, kui ta esitab bossasid ja muud intiimset peene helikoega muusikat. Just see repertuaar ja selline esituslaad on teinud ta nähtavaks.
Laulja möönab, et endalegi üllatuseks on ta üsna kiiresti tuntuks saanud. Kuid jääb mulje, et endast rääkides kasutab ta väljendit «laulja» teatava kõhklusega. Helin-Mari annab endale aru, et tal on veel pikk tee minna.
Eesti keel sobib bossaga
Pärast keskkooli õppis ta Tartu Ülikoolis prantsuse filoloogiat, kuid jättis pooleli. Ent seal tuli keeltetundlikkus ja angloameerika kultuuriruumist väljapoole jääva osa parem tunnetamine. Ta ei mõtelnud siis veel muusikukarjäärist nõnda, nagu ta seda praegu enda tulevikuna näeb.
«Juba Aleksander Arder ütles, et laulja leib on kibe. Ka vanemad püüdsid mõista anda, et see on üks raske tee. Isa rõhutas, et «eriti naisterahvale». Praegu saan ma aru, et see võtab 24 tundi ööpäevast. Mõtteis käib kogu aeg töö ja ma usun, et ka unedes. Raske on ennast jagada ja ka kõige muuga hakkama saada. Muusika on elu.»
Ta ei kiirusta. Räägib, et aegamisi küpsemine on muusikule parem kui siuhti! mingi tipuni kerkimine, kust edasiteed ei ole. Ego alla surumine ja koos oma kaaslastega muusikas kasvamine paelub teda.
«Ennast on väga raske eemalt vaadata. Kuid ma tahan, et mu enda ja mu muusika olemuses oleks lihtsust, sõnumi võimalikult otse edasi andmist muusika kaudu. Et kuulaja mitte ei tajuks, et ma laulan, vaid ta kogeks sõnumit, mis on laulus sees; et ta tajuks minu kaudu muusikat, mitte ei jälgiks mind kui lauljat. Laulmine ei ole asi iseeneses.»
See ideaal, nagu Arder ütleb, on olla vähem ta ise ja rohkem see muusika, mida ta esitab. Omamoodi kummaline, eks? Vähemalt niisuguses muusikas, mida suuresti valitsevad staarimängud ja välisel tuntusel põhinevad müügireeglid.
Samas kuuluvad Helin-Mari Arderi lauljakuvandi juurde päikesekiir tema hääles ja monalisalik naeratus näol, kui ta laulab. Kust mujalt kui ta sisemusest ja oma minast see pärit võib olla?
Laulja möönab, et osaliselt võib seesugune helgus tulla ka tema hääle eripärast, kuid see kõik polevat nii lihtne kui tundub. Vähemalt mitte talle endale.
«Ma tõesti tahan näha asjade helgemat poolt. Ka sellise muusika puhul, mis ei ole otseselt rõõmus. Kui muusika ei anna inimesele tõuget ilu poole ega paku talle lootust, et kusagil pilvede taga on ka päike, siis...»
Helin-Mari ei pea ennast läbinisti optimistiks. Kuid ta soovib muusikas näha ja kuulda naeratust.
«Vahel ma tõesti tajun ka väga tõsistes lugudes, et seal taga on ikkagi mingi naeratus. Ja kui raadios keegi rääkimise ajal naeratab, on see ju ka kuulda.»
Rääkides Brasiilia päikesemuusikast bossanoovast, mis on tihti raamistatud omapärase melanhooliaga, osutab laulja oma kaaslase, kitarrist Teet Raiki suunas.
Ning portugali keele kõla ja nõtkus võlub Arderit. Kolmandad, neljandad ja viiendad bossanoova eelistamise põhjused järgnevad. Näiteks olevat bossat eesti keeles lihtsam laulda kui svingi. Uuel plaadil on mitu lugu esitatud pooleks inglise, pooleks eesti keeles, ent leidub ka portugalikeelseid lugusid.
Pealetükkimatu muusika
Lauljatar ei välista, et mõned trio tulevikukontserdid ja nende järgmine plaat võivad esitleda grupi endi loomingut. Sahtlites on laule palju. Nad on koos mänginud varsti juba neli aastat. Tema, Teet Raik ja kontrabassist Ara Yaralyan.
See on tagasihoidlik muusika ja pealetükkimatu esitus. Nad ei looda, et nende plaat jõuaks igasse Eesti kodusse, ning võimalikust edust kaugemal ei räägi üldse. Kõik teed on valla. Ka muusikas.
Helin-Mari Arder ei kujuta ette, et ta istuks ühe stiili või anriga piiritletud muusikamajakeses, kust kuigi kaugele välja ei näe. Ei, kui muusika on elu, siis ta on ka maailm. Ja see on suur maailm.
Jazztrio
Helin-Mari Arder (snd 1974) alustas jazzi laulmist alles 25-aastaselt.
Praegu õpib ta Helsingi Stadia ülikoolis muusikapedagoogiks.
Trio koosseisus mängivad lisaks Helin-Mari Arderile kitarrist Teet Raik ja kontrabassist Ara Yaralyan. Külalisena teeb plaadil kaasa saksofonist-flötist Siim Aimla.
2003. aasta lõpus ilmus triolt nende esimene heliplaat «Hetk vaikust», millel kõlavatest lauludest suurem osa on pärit eesti autoritelt.
Grupi teine heliplaat «Su aknast näen» sai valmis 2004. aasta lõpupäevadel.
Valmimas on kontsertkava ja plaat trio liikmete enda loominguga.
Plaat
Helin-Mari
Arder trio
«Su aknast näen»
2004