Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kontserdisari «Noored pianistid» tõi seekord publiku ette Kadri-Ann Sumera, läinud aastal Eesti Muusikaakadeemia magistridiplomi saanud noore klaverimängija, praeguse Ensemble Moderni (Frankfurt) stipendiaadi.
Sumera soolokava esimene pool oli riskantselt ühtlases koloriidis: veitsi helilooja Frank Martini melanhoolselt klirisev Fantaasia flamenkorütmides (1973), ungarlase Leo Janáceki kurvameelne, «rahvatoonis» süit «Udus» (1912) ja Manuel de Falla hispaania rütmidest tulvil «Fantasia baetica» (1919).
Nende klaveriteoste lähtematerjal on folkloorne, kuid töötlusviis on üldistav rütmimustritele ja kõlakoloriidile keskenduv ning staatilisi meeleseisundeid kandev. Maalilise ja melanhoolse põhitooniga kava esimese poole juurde käis ka looduspiltidega slaidiprogramm.
Kõneleb isikupärast
Pilt on see, mis seisab eemal. Pildi ja vaataja vahel on natukene tühja ruumi. Muusika tahab enamasti empaatiat võtab inimese endasse, neelab alla.
Kadri-Ann Sumera ei lähe nii väga muusika sisse. Ta kõnnib kergelt ja graatsiliselt pinda mööda. Tema sõrmelöök on kerge, pretensioonitu ja tervikmustrile ning liikumisele allutatud. Mõnigi kord tundub, et klaverimängu mehhaanika, füüsiline otstarbekus ja tehniline elegants on talle tähtsam kui üksikheli, kõlaliini või teema tähendus ja kõnetamisvõime.
Sumera klaveristiili tugevaim ja ilmekaim külg tundub olevat tundlik rütmitaju, eriline sujuvus ja nõtkus ka keerukates polürütmilistes kooslustes. Ka erksuse ja pehmuse paradoksaalne kooslus. Selline pretensioonitus, kammerlik kergus ja voolavus on omal moel võluv ja isikupärast kõnelev.
See korvab ka mõnikord pisut nivelleeritud või jaheda klaverikõla. Mänglev rütmika pani särama ka kontserdi lõpulood Lepo Sumera klaveripalad «Pardon, Fryderyc» ja «Pala aastast 1981».
Probleemsemaks läheb Mari-Ann Sumera puhul asi siis, kui muusika nõuab oraatorivõimeid, orkestrivärve, dramatismi või ka lihtsalt sisendusjõulist otsekõnet. See käib Chopini kohta.
Sonaadis nr 3 (1844) oleks tahtnud kuulda sügavamat kõlaruumi, orkestraalseid tämbrivärve ja kandvat meloodiakõnet.
Kammerpianismi tegija
«Suure» kontsertpianismi kõrvale on nüüd veel üks huvitav delikaatse kammerpianismi tegija tulnud. Väikestes asjades, detailis ja mustris on ilu ja jõudu.
Samas, üks noor pianist ei saa kunagi nii valmis olla, et temalt mõnda stiili- või kvaliteedihüpet oodata ei võiks.
Klaverikontsert
Kadri-Ann Sumera (klaver)
Kavas: Martin, JanáËcek, de Falla, Chopin
11. jaanuaril Estonia kontserdisaalis