Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lisaks pastale, mis nagu mõne sitsiilia mamma ahjust pärit, lisavad La Dolce Vitale vürtsi leti taga askeldavad tõmmud poisid ja mõnus itaaliakeelne jutukõmin.
Et La Dolce Vita on hea itaalia pitsarestoran, kinnitab vist kõige veenvamalt see, et seal kohtab tihtipeale mõnd tõmmut lõunamaalast, kes toidu kõrvale ettekandjatele komplimente viskab ja muidu miljööd naudib.
Itaalia lemmikud
Aga nautida võivad teisedki. Kui kiigata leti taha, võib näha, kuidas oliiviõlipudelit truult käes hoidev itaallane süüa vaaritab.
Muusikas tunneb ära noorte itaallannade ebajumala Eros Ramazotti. Seintelt jäävad silma nii Federico Fellini filmide postrid kui ka Ferrari pildid kõik itaalia lemmikud.
See võib olla linnalegend, kuid võib ka mitte olla, igatahes räägitakse, et kui La Dolce Vita avati, katsetati teenindajatenagi võõramaalasi.
Paraku polnud neil kaugeltki eesti keelt suus ja nii võeti appi kohalikud eesti tüdrukud.
Praegused teenindajad käivad laudade vahel, näod naerul. Esimene rõõmus «Tereeeee!» on igatahes väga lahke ja kutsuv.
Ja kuigi meie söömise ajal käisid meie laua juurest ühe või teise ülesandega läbi kõik kolm ettekandjat, ei häirinud sugugi, et tavapärase ühe teenindaja asemel tuli suhelda mitmega. Sai vaid kinnitust, et kõik nad on ühtviisi viisakad.
Kõhu saab täis
Cafe illy (12 kr) ehk «väga maitsev itaalia kohv» nii on kirjas menüüs jõudis lauda ruttu ja oli tõesti maitsev.
Penne pollo e funghi (59 kr) ehk kanaliha seente, koore ja vürtsiga maitses hea. Ja kuigi alguses tundus, et rooga on taldrikul vähevõitu, osutus kartus valeks kõht sai täis.
Kaaslase eelroaks palutud all' italiana (25 krooni) osutus kaheks paksuks saiaviiluks anoovisega. Kuigi mõlema viilu peal oli vaid üks anooviseriba, võis kala teravat ja soolast maitset tunda igast hammustusest. Väga mõnus eelroog.
Väike capricciosa pitsa (49 krooni) oli nagu korralik pitsa ikka: tomatipasta, mozzarella, ampinjonid, salaami, sink, paprika ja kapparid. Koos eelroaga täiesti korralik kõhutäis, rohkem poleks mahtunudki.
Küll aga paistab La Dolce Vita teiste pitsarestoranide seas silma kattematerjalide napi nimistuga, erandiks on vaid meie mekitud capricciosa. Mida vähem erinevaid kattematerjale, seda paremini peaks esile tulema iga pitsa eriline maitse.
Kõige kallima suure pitsa saab siin 70 krooni eest, odavad maksavad paarkümmend krooni vähem.
Lisaks korralikule kõhutäiele saab La Dolce Vitas ka ajalehti lugeda ja näiteks televiisorist hääletut rallit vaadata. Aga sinna minna tasub ikka, ennekõike õdusa õhkkonna ja itaalia toidu pärast.
Hinded pitsarestoranile La Dolce Vita
(Kompanii 10)
Interjöör 5
Teenindus 4
Toit 4
Seltskond 5
Lisaväärtused 3
Keskmine 4,2
Hinnatakse kuuepallisüsteemis: 6 super, 5 väga hea, 4 hea, 3 keskmine, 2 kehv, 1 väga kehv, 0 puudub (lisaväärtuste ja seltskonna puhul). Lisaväärtuste seas on mõeldud elavmuusikat, võimalust tantsida, mängida piljardit, laenata ajalehte jms.