Arhitekt Raal Kivi hindab üle kõige meeskonnatööd

Tartu arhitektuuri ja ehituse osakonna juhataja, arhitekt Raal Kivi ei pea oma elus tähtsaks hooneid, mida saab uhkelt ette näidata, vaid linna arendamist ja hoidmist.

Olete pärast 13-aastast vaheaega peaaegu samas ametis, mida olite pidanud ligi paarkümmend aastat – mis innustas uuele ringile tulema?

Tulin teadmisega, et loome Tartu arhitektuuriga tegeleva meeskonna, kellel on kindel nägemus, kuidas linnaehitust kontseptuaalselt suunata, tegelda rohkem aega ja energiat nõudvate loominguliste ülesannetega.

Mis on muutunud linna arhitektuuri- ja ehituspoliitikas nende aastate jooksul?

Ühiskond on palju arenenud ja muutunud, 90ndate aastate murranguline aeg on läbi elatud ja ehitus on ju otseselt neid muudatusi väljendav valdkond.

Kahjuks näeme nii Tartus kui ka üldse Eestis, et territoriaalse arengu protsessid on kontrolli alt väljas.

Valitses lihtsalt selline väärarusaam, et kui mul on maa ja mul on raha, siis ma otsustan ja teen, mida tahan. Linn on aga suur elav organism, mis peab dünaamiliselt arenema.

Saite linnas toimuvat kõrvalt vaadata – kas mõnikord käsi tõusis, et nüüd lähen ja peatan selle asja?

Tartlase, arhitekti ja endise linnaametnikuna ma jälgisin, aga täiesti teadlikult püüdsin mitte sekkuda, sest erinevad arvamused on igal elualal võimalikud. Kätt ja sulge ma ei tõstnud, sest minu arvates poleks see eetiline olnud. Loomulikult on asju, mida ise oleksin natuke teisiti teinud, aga see ei tähenda, et ilmtingimata paremini.

Mida on toonasest peaarhitekti kogemusest tänasesse kaasa võtta?

Meelakkumine see töö polnud, pigem väljakutse. Teinekord tuleb oma eriarvamusi välja öelda ja see tekitab ikka pingeid. Aga erinev arvamus ei tähenda isiklikul pinnal konflikti, need on loomulikud. Linnavalitsus seisab linna eest tervikuna, aga terviku huvi ei saa kunagi täielikult kattuda kõigi linlaste või asutuste huvidega.

Ei arva, et olen olnud, ega kavatse ka edaspidi olla selline mugav ametnik, kes ei tekita ebameeldivusi nendele, kes ei taha linna arengust lugu või seadustest kinni pidada.

Viimasel ajal on Tartu uusarhitektuuri, eriti kesklinna piirkonna ehitiste kohta kostnud üsna karmi kriitikat. Kas teie oleksite midagi teistmoodi teinud?

Üks asi on, kas ma oleksin teinud, teine asi, kas ma oleksin saanud midagi oluliselt mõjutada. Ma ei ole nii naiivne, et arvata, nagu saaks linnaametnik kõiki protsesse pidurdada, peatada või radikaalselt muuta. Need toimuvad ikka ajastu vaimus.

Linna ehituslik areng, sealhulgas planeerimine, nõuab erinevate elukutsetega inimeste koostööd, mõistmist ja arvestamist. Sellest kipub vahel puudu jääma, kui vaadata kas või neid jagelemisi ajakirjanduses. Ei suudeta erinevaid seisukohti sünteesida ja kompromisse leida.

Teie olete kompromissivalmim?

Mina mõistan nii loodus- kui ka muinsuskaitset, aga ma olen veendunud, et alati on võimalik leida kompromiss. Kui me ei suuda ruumis kokku leppida, siis on olemas veel ajafaktor.

Sõjajärgset aega nimetatakse irooniliselt taastamiseks, kuigi tegelikult oli ju tegu varemete lammutamisega. Raekoja taha Pirogovi platsile istutasid meie vanemad ilusad puud, aga linnaehituslikust printsiibist lähtudes peaks sellises vanas perimetraalse hoonestusega linnas nagu Tartu selle kvartali hoonestama.

See vist polegi päris uus mõte?

80ndatel aastatel korraldati arhitektuurikonkurss, mis andis huvitavaid variante kogu raekojataguse hoonestamiseks. Aga sealne haljastus oli tollal ja on ka praegu väärt säilitamist. Me ei tohiks arvata, et oleme kõige targemad – võibolla me lapsed ja lapselapsed on veel targemad. On jumala õige jätte selle ala hoonestamise otsustamine järgmistele põlvedele.

Paljusid asju on võimalik edasi lükata, kuni tuleb sobivam aeg, ja alati on võimalik leida kompromisse.

Edasi polnud ilmselt võimalik lükata Hansakvartali hoonestamist – mida teie tulemusest arvate?

Tallinna kolleegid on sageli kritiseerinud, et Tartus pole oma city’t – ilmselt on püütud seda viga parandada.

Olin Hansakvartali algatamise juures. Olen saanud olulise erialase koolituse Saksamaal, sealhulgas Hamburgis, mis oli tähtis hansalinn. Neis ongi polüfunktsionaalsed, mõnusalt läbitöötatud hansakvartalid, mis pole mõeldud suurtele kaubamajadele, vaid sisekõnniteedega, paljude galeriidega, erinevate kaubandus-, teenindus- ja toitlustuskohtadega ala.

Saksa ettevõtjatega, kes olid valmis kvartalit rahastama, tegime eskiisprojekte ja minul küll polnud julgust sinna sellist ehitusmahtu ette näha.

See on näide, kui erinevalt saab asju teha. Selge on ka see, et tänapäeval ei tule ükski ärimees linna ainult ilu pärast ehitama. Sellepärast ongi tarvis linna arengut rohkem suunata.

Aga eks rahaajastu too kaasa ka paratamatusi, näiteks koonduvad haiglad Maarjamõisa.

Ja vanad majad jäävad tühjaks...

Omaette probleem on see, kuidas suunata vanade majade kasutust. Majad on ju ehitatud sihtotstarbega ja kui hakata neid vägistama, kunstlikult sisse viima funktsioone, mis hetke ärikaalutlustel tunduvad otstarbekamad, siis oleks see päris kurb.

Näiteks Oru tänava kunagisele haiglahoonele peaks kindlasti leidma sotsiaalfunktsiooni – kas me ei võiks luua sinna kodu oma linna seenioridele? Maja on hästi planeeritud ja renoveerimise mõttes oleks see palju odavam kui hakata seda ümber ehitama mingiks teiseks otstarbeks.

Saite peaarhitektiks tolle aja kohta väga noorena, 25-aastaselt – kuidas see teil õnnestus?

Ise ma ei tikkunud, Tartu linnajuht Arnold Karu ja tollane Eesti arhitektuurijuht Voldemar Herkel tegid ettepaneku. Olin nii noor ega osanud kõiki ohte näha. Ses mõttes oli aga kergem, et konsultant ja nõuandja oli nii tööl kui kodus võtta – olen ju arhitekti poeg.

Kas isa oli eeskuju, kelle järgi elukutse valida?

Loomulikult oli eeskuju, aga et kunstiakadeemiasse minna, tuli end juba koolipõlves ette valmistada. Niisiis sai minust lastekunstikooli kasvandik. Julgen öelda, et ka arhitekt on teatud määral kunstnik, ega seda ala siis muidu ehituskunstiks nimetata.

Tegelikult oli teinegi võimalus, sest lõpetasin ju Tartus Eesti esimese matemaatika eriklassi esimese lennu. Et ka humanitaaria vastu on mul kogu aeg huvi olnud, siis on arhitektuur päris huvitav kompromiss – ta nõuab nii reaalteadmisi kui ka kunstiannet.

Nägite matemaatikaõpilasena ka tolleaegseid hiigelarvuteid, mida hakati hiljem raalideks kutsuma. Kas see häiris teid?

Natuke ikka. Aga isa pani pojale nime enda oma järgi – Raal Rauli poeg.

Teid on sageli kontsertidel nähtud, kas ise ka pilli mängite?

Musitseerija ma pole, küll aga muusikasõber. Mu isa mängib suupilli, aga see on meie peres ka maksimum. Mu kauane pinginaaber Tõnu Urbanik mängis saksofoni ja tänu temale on džässihuvi kestnud siiani, aga käin meeleldi ka muudel kontsertidel ja ooperietendustel.

Et ma kunstist lugu pean ja oma kunstnikest sõprade loomingut naudin, see on loomulik. Need on elu pühapäevad.

Kus on arhitekti oma kodu?

Minu kodu on korteris, oma maja mul pole.

Teil ei ole olnud unistust endale ise maja ehitada?

Ei, unistus ei ole see olnud, kuigi ma poleks seda ka välistanud. Aga nii on kujunenud ja eks see ole ka võimaluste küsimus. Nii suurt küllust pole meie peres olnud, et raha ülejäägi tõttu hakata maja ehitama. Ega looja pea ainult endale looma, loomisvajadus on ka teistmoodi realiseeritav.

Linnaplaneerijana?

Jah. Kuigi linnaplaneerija on ses mõttes tänamatu amet, et kui küsitakse, mida sa teinud oled, siis väga midagi ette näidata polegi. On hämmastav, et ka linnaarhitektide puhul ei räägita tema põhitegevusest – ta on seda linna arendanud või hoidnud – , vaid sellest, mida ta on ehitanud.

Siiski olete üks väheseid Eesti arhitekte, kellel on õnnestunud isegi kirik projekteerida.

See oli ääretult huvitav kogemus, kusjuures eriti meeldiv oli see, et sain osaleda asukoha valikust hoone valmimiseni. Eks sellistest kogemustest olegi tulnud väljend, et arhitekt ehitas, ehkki tänapäeva arhitektid selles mõttes ehitavad harva.

Mis on teie iseloomu suurim viga?

Vahest mingisugune jonn ja järjepidevus, muidu ei saaks niisugust tööd teha ja elu eladagi – tegelda linna arendamisega. Eks ma seetõttu ole mõnele ka tülikas olnud. Mõni heidab ette liigset täpsust, korrektsust, aga ise olen pigem uhke, et mul on selline saksa kool. Olen pigem korrektne kui lohakas – ma vähemalt püüan olla.

Kuigi mul on kunstiharidus, siis selles mõttes ma boheemlane küll ei ole. Aga eks arhitekt olegi kunstniku ja inseneri süntees.

CV

• Sündinud 1946 Tallinnas.

• 1953–1964 õppis Tartu 5. keskkoolis ja 1. keskkooli matemaatika eriklassis.

• 1964–1965 TPI ehitusteaduskond, 1965–1969 ERKI arhitektuuriteaduskond.

• 1969–1972 Eesti Projekti arhitekt, 1972–1991 Tartu peaarhitekt, ehitus- ja arhitektuuriosakonna juhataja, 1991–1993 AS Kordaxi kommertsdirektor, 1993–2003 AS/OÜ Tartu Projekti peaarhitekt, 2003–2004 vabakutseline arhitekt.

• 2004 Tartu arhitektuuri ja ehituse osakonna juhataja

• Eesti Looduskaitse Seltsi juhatuse liige ja Tartu osakonna esimees, Eesti Arhitektide Liidu Tartu sektsiooni juhatuse liige, Tartu Saksa Kultuuri Instituudi liige.

• Kaks täiskasvanud tütart.