Paul Ariste praadis härjasilma triikrauaga

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Paul Ariste (3. veebruar 1905 – 2. veebruar 1990) Juris Krieviņši fotol, mis pärineb Ireen ja Rein Toomla kodusest arhiivist.

FOTO: Postimees.ee

Täna sada aastat tagasi sündis eesti fennougristikakoolkonna rajaja Paul Ariste, kes viskas vempe oma elu lõpuni. Tudengina praadis ta härjasilma triikrauaga ja vanaisana hoidis keldris Kalevipoja punksu.

Eesti foneetika isa, akadeemik Paul Ariste ehk lihtsalt Ariste, nagu teda hüüti, oli mitme rahva keelenäidete ja pärimuse koguja. Suuresti tänu tema talletustele püsib vadja keel ja folkloor tänase päevani.

Tähtpäeva puhul ilmub kirjandusmuuseumis Ariste Vadja-retkede päevik, mille algus ulatub kevadesse 1942. Lõpp on suves 1980, mil vadja keele oskus oli juba hääbumas.

«See retk oli peamiselt enese vaimseks ergutuseks ning hingeelu tasakaalustamiseks,» kirjutab Ariste päeviku lõpulõigus. «Midagi suurt saada ei lootnud ega saanud.»

Mina lootsin oma ekspeditsioonidel eelmisel nädalal koguda Ariste kohta folkloori nendest kohtadest, mis olid tema elus esmalise tähtsusega.

Ta oli enamasti lõbus ja reibas. Sestap kogunes ka minu retkedel tema esimesse elukohta, tema esimesse töökohta ja tema esimesse päris oma koju eeskätt lõbusat folkloori.

Tähe ja Tolstoi tänava nurgal on kolmekorruseline maja, mida kaunistab väike nurgatorn.

Selle maja teisel korrusel elab koer, kes on nii vana, et tal nime enam ei olegi. Jaanuaris 1991 sündinud kokkerspanjel ei kuule ega näe, kuid seda põhjalikumalt nuhutas ta algaja folkloorikoguja püksisäärt.

Tema perenaine ja üksiti kogu selle majakolaka omanik Viive-Ulla Raudsik (sündinud Koitmets) oli rõõmus, kui rääkis kolmandal korrusel tudengina elanud Aristest, ning kurvastas ja vihastas, kui rääkis mõnest halvast sundüürnikust.

Pisarad veeresid palgele, kui ta meenutas Stalini aegu. Just selle maja pärast küüditati kogu pere külmale maale.

«Minu ema rääkis Siberis Ariste kohta, et kui inimene on tark ja mõtleb, siis ta tuleb välja igast olukorrast,» meenutas Raudsik. «Aristel oli oma toas triikraud pükste viikimiseks ja ta tegi selle peal härjasilma.»

Ariste esimeseks töökohaks sai juba tema esimesel ülikooliaastal praegu kirjandusmuuseumina tuntud majas tegutsenud Eesti Rahva Muuseumi arhiivraamatukogu. Kaks aastat hiljem sai ta tasuvama töökoha sealsamas asutuses loodud Eesti Rahvaluule Arhiivis.

Folklorist Kristi Salve koostas koos kolleegidega Ariste näitust, kuid näpistas algajale folkloorikogujale tunni.

«Ariste jätkas kirjandusmuuseumis käimist ka siis, kui ta oli rahvaluulearhiivist ära läinud,» meenutas Salve. Sisemine sundus pani Aristet üles kirjutama mitte ainult vadja rahvaluulet, vaid ka juhuslikult kuuldud anekdoote, uskumusi ja lastelaulukesi.

Vähemasti ühe üleskirjutuse on Ariste teinud Tallinnas 1961. aasta maikuus Teaduste Akadeemia teadusnõukogu koosolekul. «Eks seal räägiti viisaastakuplaanidest,» oletas Salve.

Mõni kritseldab igavaks kippuval istumisel paberile ornamente, aga Ariste kirjutas üles muu hulgas sellise nalja:

«Üks vanaeit küsis teiselt: «Kas see kadunuke veel elab, kes eelmine aasta ära suri?»

Teine vastas: «Ei enam, ei enam. Kui suri, kohe maeti.»»

Ariste oli ka väga uudishimulik vestluskaaslane ja paeluv kõneleja. Salve mäletab üht rongisõitu Tartu–Tallinna liinil. Nimekas keelemees oli juba enne Pedja jaama terve vaguni enda publikuks pööranud.

«Ta kandis peast ette kõigi Tallinna–Tartu raudtee jaamade nimed, nii nagu need olid kunagi olnud – vene ja saksa ja eesti keeles.»

Ükskord tahtis Ariste rongis mustlastega jutuotsale saada.Selleks õpetas ta endaga koos sõitnud üliõpilastele mustlaskeelseid lauseid ja saatis tudengid neid mustlastele ütlema.

Ja kui mustlased olid lõpuks juba täitsa segaduses, et kõik selles rongis oskavad nende keelt, läks Ariste lõpuks ise kõnelema.

Kirjandusmuuseumist südalinna poole kõndides soovisin, et tuleks vastu mõni mustlane, kelle käest saaksin Ariste-teemalist folkloori koguda, aga ei trehvanud ühtegi. Põiganud Werneri kohvikusse, kus ka akadeemik omal ajal sageli istus, märkasin hoopis professor Aadu Musta.

Ta oli omal ajal Aristega kohtunud sageli Tähtveres, kus ta oli tudengina korteris.

«Me olime niiöelda ühes poodkonnas. Rääkisime ka kohanimedest ja perekonnanimedest. Ja ta oli seal väga suur autoriteet. Kui ikka kohalikud naised said poes teada, et petipiim tähendab petupiima, siis nad jäidki seda uskuma, sest nii ütles ju akadeemik Ariste.»

Tähtvere linnajaos Jakobsoni tänava alguses on üks umbes 70-aastane maja, mille ühest korterist kujunes kaheks aastakümneks Ariste ja tema pere esimene kodu. Nüüd elab seal tema naise Erna vennapoja Edgarsi tütar Ireen koos oma abikaasa Rein Toomlaga.

Erna ja Paul Aristel oli kaks last: Marju-Ilona ja Andri.

Omakorda nende lastega Jakobsoni tänavas üheskoos üles kasvanud Ireen Toomla kõneles imelisest lapsepõlvest ja mõnusast kodutundest majas aadressil Jakobsoni 7a. (See on nüüdseks müüdud.)

Sealses aias liikus ringi Hannibal. «Ta oli tohutult tark koer, vanaisa käis temaga kogu aeg jalutamas,» meenutas Ireen Toomla. Ta oli juba suur tüdruk, kui sai teada, et vanaisa Ariste ei olegi tema päris vanaisa.

Ta mäletab ka lapsepõlve koogilõhna, sest vanaema Erna küpsetas väga hästi, ja sedagi, kuidas vanaisa Paul mängis nendega ringmänge, jutustas lugusid ning viitsis mitut-setut muud moodigi laste aega tululikult täita.

«Mäletan, kuidas ta tegi meile terves majas Kalevipoja näituse. Igasuguseid asju ja raamatuid Kalevipojast oli palju,» meenutas Ireen Toomla. «Kõige eksootilisem eksponaat oli keldris – pudel, mille sees oli Kalevipoja punks.»

Millise vägilasliku lõhnaga see punks oli, jäi lastel teadmata, sest korki ei tohtinud pudeli pealt ära võtta.

Oma folklooriretkel Ariste esimesse oma koju küsisin ka seda, mida kõneldakse tema hingeheitmise kohta. Rein Toomla jutu järgi juhtus see nõnda.

Kui Ariste tuli ühel hommikul kella 7 ajal kempsust, komistas ta trepiastmel ja kukkus nii, et murdis reieluu. Operatsioon läks hästi, aga 84-aastasel mehel tekkis kopsupõletik. Ta viidi küll Tallinna neljandasse haiglasse, kus raviti väga tähtsaid tegelasi, ent asjata.

Ariste ärasaatmisel viimsele teekonnale talitas ülikooli aulas kaks vaimulikku õigeusu kombe kohaselt.

«Mul oli aulas tunne, et see on vanaisa viimane vemp: kogu partei ja valitsus seisis seal peaaegu kaks tundi viirukisuitsu sees, küünlad pihus,» meenutas Ireen Toomla.

Et oli aasta 1990, siis tundus selline vaatepilt väga ootamatu.

Lõpetuseks rääkisid Ireen ja Rein Toomla, et praegu on Erna ja Pauli järeltulijate hulgas ainult üks perekonnanime Ariste edasikandja. See on akadeemiku pojapoeg Henri-Paul, kes õpib Tallinna Tehnikaülikoolis informaatikat.

    Tagasi üles