Härra Eurooplase jalutuskäigud

Teose Eesti-esitlusel viibis ka Erkki Toivanen (keskel) ise. Pildil ümbritsevad teda tõlkija Piret Saluri ja kirjanik Jan Kaus. Foto: Postimees.ee

Kui küsitaks, mis on olnud minu üks viimaseid suuremaid lugemiselamusi, vastaksin kõhklemata: Erkki Toivaneni jalutuskäigud Euroopas. Raamat ilmus eelmise aasta lõpus, paari nädala eest esitleti seda Soome Instituudis Tallinnas, kohal oli ka autor ise.

Eestisse ja Tallinna tulek ei tähenda talle külaskäiku. Sest nagu ema poolt eesti juurtega Toivanen ühel jalutuskäigul («Baltimaad – Euroopa liivakella vöökohas») tunnistab: «Eesti on minule vaimukodu, vaimne kodumaa» (lk 217).

Niisiis, nagu meil on põhjust kultuuriloos uhkust tunda Aino Kallase üle, keda me koos soomlastega jagame, oleme tunnistajaks veel ühele meie kahe rahva ühist vaimset ruumi esindavale isiksusele.

Veerand sajandit Tallinnas elanuna olen Yleisradio korrespondendi ja toimetaja Toivaneni Euroopa-raporteid ning «jalutuskäike» kuulanud raadios ja näinud teleekraanil kõik see aeg, mil võimalus avanes, mil Soome raadio ja televisioon olid Eestile aknaks Euroopasse, nagu nad olid seda saja aasta eest ka Suitsu-Tuglase Eestile.

Euroopa olemust otsimas

Toivaneni nasaalne, sametine hääl, empaatiast ja intellektuaalsest irooniast varjutatud kommentaarid, tähelepanelikkus, väljapeetus (Toivaneni on kutsutud «härra Eurooplaseks») – kõigest sellest õhkus turvalisust ja lootust, mis minusugusele «ahelapuu metsa» (Jeno Platthy «Euroopa oodidest» laenatud võrdlus okupeeritud Baltimaadest, lk 215) elanikule avaldasid meeltülendavat muljet ja ergutasid otsima «Euroopa müüdi» allikaid ja toimeid.

Toivaneni enam kui sajast Euroopa-jalutuskäigust tehtud valiku juhtmotiiv on samuti euroopluse-otsing.

Mitmed assotsiatsioonid liiguvad meeltes seda estetiseeritud (siinkohal tänu ka Piret Salurile, kes Toivaneni teksti nii nõtkelt eestindanud!), ühtaegu panoraamilist, teisalt intiimset sissevaadet Euroopa linnadesse ja maastikesse kätketud saatustest lugedes.

Toivaneni juhib sama intellektuaalne huvi, mille endale oli küsimusena sõnastanud ja seejärel meile kõigile soovitanud Lennart Meri: «Kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu läheme?».

Toivaneni arutlustes tiheneb ajalugu sageli kujundeiks (loetagu vaid esseede pealkirju!), mis seejärel Ariadne lõngana juhivad nii «jalutajat» ennast kui ka tema kõrval käijat läbi aastasadade hämaruse, muutes kunagi juhtunu elavaks ja tänaseski päevas kaasakõnelevaks argumentide vooks.

Toivaneni erudeeritus, arutluste suveräänsus, esteetiliselt viimistletud, aga lihtsalt jälgitav keel sarnastab teda teisalt Jaan Kaplinskiga, lõikavas teravmeelsuses võistleksid Toivaneniga Mihkel Mutt ja Linnar Priimägi.

Näiteid suveräänse mõttejoone avaldumisest ja üllatavatestki järeldustest võib leida pea kõigis esseedes. Siinkohal viitan mind ehk enim rabanud Strasbourgi («Saksalikkust otsimas») ja Dresdeni jalutuskäigule («Dresden – haav Saksamaa südames»).

Olen Andreas Gryphiust lugenuna ka ise kujutlenud, mida tähendas Kolmekümneaastane sõda sakslaste ajaloos. Ent Toivanen nimetab selle sõja lõpuaastat 1648 Saksamaa 0-aastaks (lk 50), sünnitraumaks, mis väärastas järgmiseks kolmeks sajandiks sakslaste identiteedi kujunemise.

Huku ja hävituse mälestus sööbis alateadvusse, mille «rahustamiseks» sündis endassepööratud ja oma unistustesse vajunud Geselligkeit, mis 20. sajandi keskel purskus sajandi suurimas sõjas veriseks müüditeostuseks.

Ent Toivanen poleks tema, kui ta jätaks ajalookäsitluses kõrvale õigluse ja lootuse mõõtme.

Nii peabki ta liitlaste Dresdeni-pommitamist vastlapäeval, 13. veebruaril 1945 (nädala pärast saab «Dresdeni põrgustki» 60 aastat!) sakslastele kättemaksuks korraldatud liitlaste terroriaktiks, mille mastaapsus oli kaks korda suurem Hiroshimast (!) (lk 81).

«Siin mõistad, kui haavatav on Euroopa kultuur ja kui surelikud on selle ka kõige uhkemad mälestusmärgid,» tõdeb Toivanen, uskudes, et «ühinenud Saksamaast võib saada põlis-Euroopa kõige jõukam ja suurima rahvaarvuga, harituim ja tootlikum, vaprate ja iseseisvate kodanike riik (lk 87).

Piirolu kui identiteet

Toivanenis võlub mind tema üdini romantiline põhi. Kui ta räägib Euroopast kui mosaiigist, mille tervikkujund püsib koos üksnes mosaiikselt, juhib seda romantismis tuttav kõrgeima inimsuse ja ühtsuse aade.

Ehk teisisõnu, Erkki Toivaneni arutlused on pidevas pendelduses jumaliku üldise, igavikulise ja üksiku surelikkuse vahel. Väärtus sünnib piirolutundes.

Aiman, et Euroopa sügavust, Euroopa-kirge, Euroopa identiteeti saabki kõige paremini tunnetada inimene, kellel on sünnikodu kõrval veel ka hinge- ja vaimne kodu, kelle identiteet ise kujuneb ühest kodust teise teel olles, võrdluses, mitte vastanduses.

Siin tasubki tulla taas Toivaneni essee «Baltimaad – Euroopa liivakella vöökoht» juurde.

Et Eestigi kuulub sellesse vöökohta, selles kujundis leiab rõhutamist just üleminekulisus, piirolu, kultuuriline maakitsus.

Teises maailmasõjas «Balti Verduniks» (lk 220) saanud Narvas jalutades ja Narva-Jõesuus vanal surnuaial oma ema suguvõsa haudu külastades jõuab Toivanen kirgastava selgusega järeldusele, et just see «Euroopa liivakella vöökoht» on paik, kus osatakse kõige sügavamalt tunnistada Euroopa põhiväärtusi (lk 225).

Kas pole see ühtlasi hümn Eestile?

Erkki Toivanen

«Õhtusel jalutuskäigul Euroopas»

Soome keelest tõlkinud

Piret Saluri

Varrak, 2004