Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arvutianimatsioon on viimastel aastatel kiire arenguhüppe teinud ja arvutikangelased ei mõju enam ammu odavate plastiknukkudena. Vastava tehnika arengule on võimsa dopingusüsti andnud ka mängufilm iseäranis Hollywood, muinasjutuline ja lapsik. Just sellisesse maailma sobib animatsioon nagu rusikas silmaauku.
«Haikala lugu» on DreamWorksi üllitis. Pikki aastaid monopoolset võimu nautinud Walt Disney võib nüüd vaid ajaloo prügikastis oma superkangelaste saatel piiksuda ja loota, et keegi sinna vahel ka mõne juustutükikese poetab. Aga pole hullu, küll tuleb aeg, mil ka DreamWorks koos saba ja sarvedega talle seltsiks kolib.
Ehk on traditsiooniliste animatsioonitehnikate allajäämise põhjuseks see, et viimastel kümnenditel on üritatud jõuda maksimaalse realismini, kaotades sellega olulise osa algsest mängulisusest ja ainult joonistatud pildile omasest vormimängust.
Ükskõik milliste järeleandmisteni see ka ei viiks arvutianimatsioon on oma realismis siiski tunduvalt usutavam. Seetõttu võib oletada, et tulevikus pöördub traditsiooniline animatsioon tagasi oma juurte juurde ja kaugeneb taas realistlikust laadist. See on ilmselt ka ainus võimalus ellu jääda.
Hea halbade keskel
«Haikala lugu» kasutab leidlikku nõksu viia kogu filmi tegevustik vee alla. Milline kergendus animaatorile! Hoobilt jäävad ära gravitatsiooniga seotud probleemid, vaevarikkad kõndimised, jooksud ja isegi jalgade liigutamine.
Arvutianimatsioonis on see (eriti kõndimine) parajaks komistuskiviks. Kõndimine on üldse üks väga keeruline tegevus. Nagu teada, on Kaug-Ida konstruktorid alles hiljaaegu
nii kaugele jõudnud, et konstrueerida enam-vähem kõndiv robot. Veerevaid, ujuvaid ja tulistavaid masinaid on aga juba ammuilma suure eduga valmistada osatud.
Haifilmi läbiv idee, nagu arvata oligi, on poliitiliselt korrektne. Halbade maffia-haide seas on üks Hea. Positiivne kangelane taimetoitlasest haipoiss, kes oma toitumisharjumusi sugulaste eest paaniliselt varjab. Alatasa kannatab ta jõhkardist venna peksu ja maffiapealikust isa etteheiteid. Haimaffia on selle filmi vaieldamatu pärl nii nagu ikka, on halvad kangelased jällegi kõige paremini välja kukkunud.
Heade kangelastega on nagu Vene reformidega et tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati. Haide tüpaaid on tunduvalt vaimukamad näib, et eeskujuks on võetud konkreetsed karakterid «Sopranodest» ja «Ristiisast».
Teist leeri esindavad alamklassi pisikalad, kes kõik töötavad vaalade pesulas. Vaalapesula, nii nagu teisedki korallrifi ettevõtted, maksab katust haide maffiale. Pesulas kohtab kõikvõimalikke tüüpe molluskeid, merisiile, erakvähki ja muid. Kogu see tegelaskond näib olevat kokku kraabitud kusagilt Los Angelese tänavailt igaühel on oma stiil ja kõnepruuk.
Filmis ohtralt kasutatav släng ei mõju eesti keeles kõige usutavamalt, aga eks seda olegi keeruline adekvaatselt tõlkida. Filmi peategelane, kala Oskar, on ilmselgelt afroameerika estikulatsiooniga. Koit Toome eestikeelses esituses ei mõju ta kuigi usutavalt.
Õlitatud masinavärk
Taimetoitlasest haipoiss Lenny on tüüpiline ameerika kangelane tugev ja hea. Selline juba Guantanamos moslemile pähe ei kuseks! Pärast venna õnnetut hukkasaamist (see oli filmi kõige üllatavam seik selline sümpaatne õgard ja sureb juba filmi algul!) läheb Lenny koos oma uue sõbra Oskariga väikekalade maailma avastama.
Oskar peidab hai garaai ja hakkab temaga rahva lõbustamiseks demonstratsioonvõitlusi pidama. Tema kuulsus vägeva haitapjana jõuab enneolematusse kõrgusesse. Ja siis saabub sündmuskohale hirmuäratav haimaffia...
Filmi põhiliin on banaalne väike ja vaene Oskar tahab saada kuulsaks ja rikkaks ning minna elama korallrifi tippu, kust avaneb miljoni dollari vaade. Haitapjana võltskuulsuse omandanud, saavutabki ta varsti eesmärgi, kaotades samas oma vaese, ent ustava tüdrukkala. Siis tunneb ta end üksikuna, kahetseb pattu, viib eks-tüdrukkalakesele lilli ja kõik on jälle okei. Lihtne ja loogiline, kas pole?
Mõistagi on filmitegijad lasknud kalakestel korallrifi täpselt Times Square´i moodi kujundada. Ameeriklasele äratundmisrõõm missugune! Mulle näis see siiski kuidagi pahaendelisena, justkui oleks tegemist kliimasoojenemisjärgse ajastuga, mil kogu Manhattan veealuseks kalaparadiisiks muutub.
Kummaline on see Hollywood kõik, mis puudutab tehnilist teostust, on viimase peal, lugu on korralikult arendatud, dialoogid justkui toimivad, hea heli... Ühesõnaga, kogu masinavärk töötab õlitatult.
Siiski pole midagi parata filmi lõppedes tunnen seletamatut ängistust. Poolteist tundi minu elueast (eesti mehe puhul eriti hinnalisest!) on kusagile maha voolanud.
Hollywood on esitlenud oma tulevärki, ent midagi elust suuremat ei ole mind puudutanud. Ehk võiks sel viisil eristada kunsti tarbekunstist kas sind puudutab see «miski» või ei.
Tegelikult on asi lihtne filmil puudub sisu, see, mille ümber kogu trall käib. On ilutulestik, aga pole sündmust, mida tähistada. «Haikala lugu» on tarbekunst, ta kannab endas kõiki selle tunnuseid.
Jube inimsugu
Tänapäeva inimene üritab loodusliku toitumisahela tipus olles asju ilustada, neid lastele iga hinna eest ilusamaks teha. Lastefilmi seisukohalt on kohustuslik, et isegi hirmuäratavas haide ühiskonnas oleks kas või üks «hea», kes lõpuks ka teiste omasuguste silmad avab. Ei saa ju ometi näidata lastele seda, mis looduses (vee all) tegelikult toimub. See oleks jube ja täiesti amoraalne!
Ent sama kehtib ka täiskasvanute puhul. Näidatakse vaid seda, kuidas head viivad pahadele vabadust, aga seda, et head ka naftat tahavad, ei näidata.
Jääb vaid üle oodata aega, mil mõni veealune intellekt hakkaks tegema filme jubedast inimsoost, mis mitte ainult ei õgi endast alamaid liike, vaid hävitab nii nende kui ka enda eluruumi, üksteist, ja on selle kõige juures veel üpris õnnelikki.
Või järsku on hoopis Hollywood mingi veealune intellekt, mis ühel heal päeval terminaatorkuberneri juhtimisel kogu maismaa oma kontrolli alla võtab?
Mingem kinno ja mõelgem selle üle...
Uus film kinolevis
«Haikala lugu»
Dubleeritud eesti keelde
USA 2004
4. veebruarist Tallinnas ja Tartus