Eliitkoolid tekitavad olelusvõitlust

Jüri Ginter taunib eliitkoole, mis sordivad lapsi nende vanemate võimekuse järgi ja rikuvad seejuures seadust.

Alustan sellest, et juba praegu puudub igasugune õiguslik alus katsete korraldamiseks esimesse või teise klassi, ning kui mõni lapsevanem vaidlustaks nende katsete tulemused ja üritaks oma last ikkagi vastavasse kooli panna, siis saaks ta väga suure tõenäosusega kohtus õiguse. Nõnda annavad niinimetatud eliitkoolid oma õpilastele esimese «väärtusliku» õpetunni: «Seadusi täidavad vaid lollid. Julge hundi rind on rasvane.»

Etteõpetamise võime

Seega ei ole küsimus mitte katsete keelustamises, vaid nende legaliseerimise otstarbekuses. Üheks argumendiks on see, et õpetamisel tuleb arvestada võimeid. Sellisel juhul peaksid katsed aga hindama lapse võimeid, mitte lapsevanemate tegevust oma laste etteõpetamisel, nagu seda väga kujukalt kirjeldas Aidi Vallik (PM 08.02).

Etteõpetamise üheks ohuks on see, et esimestes klassides on kerge õppida, kuna õppekavas ette nähtud teadmised ja oskused on juba omandatud, ning selle tulemusena võib osa õpilasi minetada pideva õppimise harjumuse. Samuti võib kool kujuneda koduste tööde kontrollimise kohaks, kuna eeldatakse, et õpilased õpivad iseseisvalt, ja kui nad hakkama ei saa, siis aitavad neid lapsevanemad või valivad nad mõne teise kooli.

Teiseks tuleb arvestada, et lapse võimed on erinevates ainetes erinevad. Seega oleks pigem otstarbekas koondada teatud ainest huvitatud õpilased vastavasse ringi ja võimaldada neil süvendatult õppida. Käesoleval ajal on sellised võimalused kahjuks sageli tasulised ja seetõttu mitte kõigile lastele võrdselt kättesaadavad. Siin on vaja resoluutset sekkumist, et võimetekohane haridus oleks kättesaadav ikkagi kõigile lastele.

Kolmandaks tuleks arvestada õpilaste normaaljaotusega. Kui me valime välja andekad õpilased, siis on nende võimete vahed suuremad kui tavalises klassis. Eeldus, et ühes klassis on samasuguste võimetega õpilased, ei pea vett. Õppisin kunagi ka ise nii-öelda eliitkoolis, kus matemaatikaõpetajal olidki eraldi ülesanded vabariikliku matemaatikaolümpiaadi esimese kümne hulka kuulujatele ja linna olümpiaadil osalejatele. Kui ma õigesti mäletan, siis oli samas klassis kuni viis erinevat raskusastet.

Loomulikult on parem õppida ja õpetada koolis, kus õppimine on popp. Sellisel juhul peaksid olema aga kõrgemad nende õpetajate palgad, kes tegelevad üksnes raskete õpilastega. Ja esmajärjekorras tuleks remontida koolimajad, et õpilased tahaksid seal käia. Seda muidugi juhul, kui me ikka tõsiselt mõtleme, et koolist väljalangemus on meie riigis probleem, mis tuleb lahendada.

Koostööoskus vajalik

Leedus on oluliseks argumendiks eliitkoolide vastu see, et sellises koolis õppides ei saa õpilased kogemust suhtlemiseks teistsuguste inimestega, elus aga peame oskama suhelda erinevate inimestega. Seda argumenti tasuks kaaluda ka meil.

Niikaua kui koole järjestatakse riigieksami0hinnete alusel, valitseb ebaõiglane olukord, kus üks kool kasvatab üles tubli õpilase, aga eliitkool saab loorberid, sest tema andis välja lõputunnistuse. Endine kool jääb niiviisi ilma positiivsest liidrist ja selle kompenseerimine on pikk protsess.

Samas langevad ka eliitkoolidest õpilased välja. Tekib liigne olelusvõitlus, mille käigus valitakse välja tugevamad. Samas ei omanda õpilased eluks vajalikku koostööoskust. Kui koolid tegutsevad sõelana ja valivad välja üksnes tublimaid, siis suureneb oluliselt koolistress, koolist väljalangemus ja õigusrikkumised. Selleks pole aga meie ühiskond veel valmis. Kaagvere, Puiatu ja Tapa koolid on juba täis.

Tänaseni puuduvad uuringud, mis tõestaksid, et eliitkoolid töötavad tulemuslikult, see tähendab, et nende antud lisaväärtus on suurem kui tavakoolis. Selleks tuleks võrrelda samasuguste eeldustega õpilaste tulemusi pärast eliitkooli lõpetamist tavakoolide lõpetajate tulemustega. Samuti tuleks võrrelda erinevate koolide lõpetajate edukust ülikoolides ja tööelus.

Kogu maailmas teadvustatakse üha enam kooli seotust naabruskonna ja kogukonnaga. Meil pole vastavad terminidki veel välja kujunenud. Mujal on näiteks leitud, et ainult koostöös kogukonnaga on võimalik vähendada koolivägivalda. Kui koolil pole teeninduspiirkonda, ei ole võimalik ka teha koostööd kogukonnaga.

Kindel piirkond

Kuni ülikoolidesse vastuvõtmine toimub valdavalt vaid riigieksamite tulemuste alusel ja osale on ülikoolis õppimine tasuta, teistele tasuline, siis ei saa lapsevanematele ette heita, kui nad soovivad oma lapsi panna nn riigieksami kallakuga kooli, sest nad ei suuda kinni maksta oma laste tasulist kõrgharidust. Riikliku õppekava järgi õpilasi arendava kooli võivad oma lastele valida need vanemad, kes suudavad tasuda õppemaksu.

Samas ei välista eeltoodu, et vastuvõtmise eel toimuvad katsed, mille käigus selgitatakse välja õpilase arengutase ja õpilane vestleb oma tulevase klassijuhatajaga. Iga kool on ikkagi oma õpetajate nägu ning mitte kunagi ei muutu kõik koolid ühetaoliseks. Kui katsete tulemused annavad alust soovitada lapsevanemale valida oma lapsele teine kool, siis on tegemist soovitusega.

Teiselt poolt peaks olema võimalik nõustamiskomisjoni otsusega kaitsta last lapsevanema eest, kes ei soostu oma last temale sobivasse kooli panema.

Igal koolil peaks olema oma teeninduspiirkond, mis tagab seose kogukonnaga. Nii on välistatud ka olukord, et mõnda last ei soovi õpetada ükski kool. Vastasel juhul ei ole võimalik ka koolivõrku planeerida.

Samas peaks lapsevanematele jääma võimalus valida vabade kohtade olemasolul mõni teine kool, mis nende arvates sobib nende lapsele paremini. Selleks tuleb teha kättesaadavaks mitmekülgne informatsioon kõigi koolide kohta.