Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kuidas saab ühendada muusika- ja värviteraapiat

Kadri-Ann Sumera on end tõestanud oskuslikult mõistuspärasust ja tundelisust ühendava pianistina, kelle esituses kõlab külma koloriidiga eesti 20. sajandi klaverimuusika tõeliselt nauditavalt.

Laupäeval Eesti Nukuteatri Mustas saalis toimunud muusikalise valgusetenduse hubane õhkkond haakus orgaaniliselt Lepo Sumera, Arvo Pärdi, Heino Elleri ja Erkki-Sven Tüüri muusikaga.

Jaheda nüansi tabas hästi ära videoefektide autor Taavi Varm, kes manas näiteks Erkki-Sven Tüüri sonaadi taustaks peamiselt tumedates toonides kaadreid vihmast, pilvisest taevast ja rahutust veepinnast.

Tõeliselt kaunis oli klaasile tilkuvate veepiiskade mäng, mida publik jälgis läbi kaamerasilma justkui klaasi alt. Meeldival kombel suudeti siiski pea kogu kontserdi vältel hoiduda muusika programmiliseks muutmisest; vaid Arvo Pärdi «Partiita op. 2» kiiretempolisemad osad kippusid jääma liignärvilise videokujunduse varju.

Lepo Sumera muusikaga

Valguskujundajal Oliver Kulpsool omakorda õnnestus värvide metamorfoosiga sulanduda muusika meeleolusse, muutumata sealjuures pealetükkivaks. Eriti meeldiv koloriidielamus kaasnes Heino Elleri palaga «Kellad».

Kava raamisid Lepo Sumera kaks pala aastast 1981, mis omandavad helilooja tütre esituses hoolikalt põhjendatud ilmingu.

Pala «Pardon, Fryderyk» keskosa lahendati seekord löökpillide dialoogiga: Kadri-Anni kasutuses olid peale klaveriraami bongod, saalist liikus lava poole noormees džembega.

Õdus klaveriõhtu

Lisaks tuli Sumera loomingust koos tšellist Ardo Västrikuga ettekandele teos «Püüda eilset», mille puhul rääkisid valgus- ja videoshow õhtu jooksul kõige enam kaasa.

Videoekraanil võis kulminatsioonihetkedel näha lähivaates käsi klaverit ja tšellot mängimas, samuti muusikute varjude muutumist.

Õdus klaveriõhtu täitis muusika ja visuaalse poole sünteesi osas pea kõik ootused, kuid puudus üks oluline muusika komponent – vaikus.

Nukuteatris undavad puhurid panid unistama võimalusest nautida mõtisklevat kammermuusikat koos pausidega. Vaikuse nimel loobuks ehk isegi värvimuusikast...

Tagasi üles
Back