Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/08/30/14035950t1h423b.jpg)
Kui Kyoto lepe täna jõustub, võivad globaalse soojenemise vastu võitlejad end õnnitleda: nad on suutnud kindlustada inimkonna ajaloo kõige kallima üleilmse leppe jõustumise. Aga nad eksivad end õnnitledes.
Üleilmne soojenemine on tõsiasi ja selle põhjuseks on süsinikdioksiidi (CO2) kontsentratsiooni tõus atmosfääris. Aga kõik olemasolevad kliimamudelid näitavad, et me ei saa sinna eriti midagi parata. Isegi kui kõik (k.a USA) oleksid nõus Kyoto reegleid kogu selle sajandi jooksul järgima, oleks muutus äärmiselt väike, lükates soojenemist 2100. aastaks edasi kõige rohkem kuue aasta võrra, ning maksaks vähemalt 150 miljardit dollarit aastas.
Globaalne soojenemine kahjustab peamiselt arengumaid, kuna need on vaesemad ja ei suuda seetõttu kliimamuutustega hästi toime tulla. Aga 2100. aastaks, nagu ennustavad isegi ÜRO kõige pessimistlikumad uuringud, on keskmine inimene arengumaades rikkam kui praegu ja saab paremini hakkama.
Nii et Kyoto on põhimõtteliselt kallis viis aitamaks veidike tulevikus palju rikkamaid inimesi. Peame endilt küsima, kas see ikka peaks oleme meie prioriteet.
Muidugi, ideaalses maailmas ei peaks me oma prioriteete valima. Me võidaksime sõja näljahädaga, lõpetaksime konfliktid, peataksime nakkushaigused, varustaksime kõik joogiveega, arendaksime haridust ja pidurdaksime kliimamuutusi. Aga me ei suuda kõike.
Mõned maailma tippmajandusteadlased kaasa arvatud kolm Nobeli laureaati vastasid sellele küsimusele Kopenhaageni konverentsil eelmise aasta mais. Nad leidsid, et tegelemine HIVi/aidsi, näljahäda, majandusvabaduse ja malaariaga on prioriteedid, kus saaksime oma rahaga kõige rohkem head teha. Kiire reageerimise kliimamuutustele panid nad oma nimekirja lõppu, nimetades selliseid ettevõtmisi «halbadeks projektideks», sest need maksavad rohkem kui kasu toovad.
Kui kliimamuutuste maksumus on muutunud selgemaks, on hoiatused globaalse soojenemise eest läinud üha apokalüptilisemaks.
Meile on palju räägitud, et merepind hakkab tõusma mõne stsenaariumi kohaselt 2100. aastaks 50 sentimeetri võrra. See on õige ja ilmselgelt tekitab probleeme. Aga hoiatajad ei võta arvesse, et merepind tõusis 20. sajandi jooksul 1025 sentimeetri võrra. Kas keegi märkas seda? 21. sajandi tõus saab olema suurem ja seda ei peaks eirama, aga ka ÜRO valitsustevaheline kliimamuutuste ekspertrühm arvab, et merevee tõusu koguhind saab olema umbes 0,1 protsenti maailma majanduse koguproduktist.
«Tsivilisatsiooni lõpu» argument takistab tõsist avalikku arutelu. See paneb meid uskuma, et meil on vaid üks valik. Aga tegelikult võime valida oma prioriteediks kliimamuutused, kuid võime ka otsusta-da, et teeme kõigepealt palju muud.
Me elame piiratud võimalustega maailmas, nii et ühest asjast rohkem hoolimine tähendab teisest asjast vähem hoolimist. Kyoto protokolliga kulutab maailm 150 miljardit aastas, tehes vähe heategusid.
Võrdluseks: ÜRO arvab, et poolega sellest summast suudaksime hankida puhta joogivee, kanalisatsiooni, elementaarse tervishoiusüsteemi ja hariduse igale inimesele maailmas. Kumb on parem?