Ain Mäeotsa komöödiavimkad verises klassikas

Politseinike ja tänavagängi kokkupõrge. Ohvitser Krupke (vasakul, Tõnu Kattai) ja detektiiv Schrank (Jaan Willem Sibul) kotivad Haide ninameest Bernardot (Riho Kütsar).

FOTO: Margus Ansu

Aegumatute lavalugudega on kord see häda, et lavastajail tuleb juba eos teha üks karm otsus: kas jääda teada-tuntud kontseptsiooni juurde ja tuua tükk publiku ette «oma tuntud headuses» või tõlgendada stsenaariumi ja laval hargnevat suheterägastikku hoopis uutmoodi.

Leonard Bernsteini muusikal «West Side Story» on kahtlemata üks sedasorti aegumatuid lugusid. Ja lavastaja Ain Mäeots on võtnud nõuks ligi pool sajandit maailma lavadel püsinud loole oma komöödiavindid juurde keerata.

See toimib usutava tervikuna, ehkki omajagu küsimusi võib traagilise muusikaliklassika sel moel töötlemine muidugi tekitada: maitse asi.

«Olen tüdinud nägemast muusikali, ooperit, ka draamat – mis iganes, kus publikult lausa kistakse pisaraid,» kirjutab Mäeots kavalehel.

Vähem suhkrut!

Tema tõlgendusest on nimelt kadunud omaaegne nõretav armupaatos, mis eri kultuuritaustaga armunute, ameeriklase Tony (Koit Toome) ja puertoriikolanna Maria (Hanna-Liina Võsa) vahel lavastuse algversioonis oli (otsene tuletis William Shakespeare’i tragöödiast «Romeo ja Julia»).

Nii näemegi Vanemuise värskes lavaversioonis selle asemel kergelt ullikesi armunuid, kes ei pea paljuks naeru kihistades öösiti balkonil salakohtuda ja sellega hispaania keeles tänitavaid naabreid häirida; ei pelga nad ka teineteist tantsupeol silmates minestada ja lootusetute romantikutena kuu poole õhata. Siia tuleb veel lisada kentsaka automobiiliga laval ringi uhav üliveidrik politseinik Krupke (Tõnu Kattai) ja Jetide koomiline kättemaksustseen, milles oma osa täita näiteks hiiglaslikul küüneviilil.

Sellisesse liialdatud naiivsusesse on raske tõsiselt suhtuda, aga võib-olla ongi nii parem – aastal 2005 oleks ka keeruline rääkida eesti noorele slummisisestest kultuurikonfliktidest, kunagisest segregatsioonipoliitikast jne. See tunduks nii... viie-kuuekümnendatena.

Nii jääb ka kultuuriruumide kokkupõrkest jõudu ammutav kampadevaheline vaen esialgu kõrvalliiniks seniks, kuni ohutud sõjamängud verise vägivallani lähevad ning kaikavõitlus pussitamisega asendub.

Lavastaja uusnägemuse teeb nauditavaks ka seks puhuks loodud filmistseenide lisamine.

Kersna New Yorgis

Ehkki algul tundub avamängu saatev filmilõik New Yorgi ajarännakust kergelt kummastavana. Et miks tuuakse suurlinna tähtsündmusena välja näiteks elektroonikavigur Tamagochi. (Muuseas, väga sageli jäetakse avamäng «WSSi» eriversioonides sootuks ära.)

Õige hoo saab Esko Ripsi ja Ain Mäeotsa videokoostöö aga siis, kui hiigeltelerist vaatab «televaatajatele» vastu kodumaine Vahur Kersna, kes slummis uudiseid otsides verise tapatöö tagamaid üritab mõista. Seesugune vimka on Eesti kontekstis täiesti omal kohal.

Vaid ühes kohas laguneb Mäeotsa vindikogu tükkideks: siis, kui Karmen Puisi kehastatav ingelpolitseinik vintsidega lae alla tiritakse, saatjaks õrnmeloodiline «Somewhere». No lihtsalt ei mõista, mida see kahtlane ingelpolitseinik sümboliseerima peaks.

Siinkohal on paslik kiita lavaruumi oskuslikku kasutust. Juba ammu ei toimu tegevus lavastusis pelgalt laval, vaid keerleb kõikjal publiku ümber – lae all ja ridade vahel. Nii ei maksa väga ehmatada, kui ühtäkki ilmub te selja taha näiteks hispaania keeles kisav näitlejanna.

Vanemuise «WSS» tasub ilmtingimata ära näha juba kiiduväärt rollivaliku tõttu. Avaõhtute peaosalised Hanna-Liina Võsa ja Koit Toome suudavad suurepäraselt nii muusikalis näidelda kui laulda Bernsteini loodud keerulist, ent haaravat helikeelt.

Hea koreograafia

Nüansirohked rütmimuutused ja pidevad modulatsioonid on häälele tõesti parajad pähklid. Leidlik oli ka Janika Sillamaa valimine Bernardo (Riho Kütsar) tüdruku Anita rolli: temperamentne karakter lihtsalt sobib talle ja ta häälele (võrdluseks Sillamaa Aida roll Vanemuise suvemuusikalis «Aida» paar aastat tagasi).

Ent lavaloo trump on Jüri Naela ja tema assistendi Jane Milleri koreograafia. Üheskoos on nad lavale loonud perfektse vaatemängu, mille pärliteks on imeosavalt sünkroniseeritud-seatud tantsunumbrid «Koolipidu» («Dance at the Gym»), «Külmalt» («Cool»), eespool juba nimetatud Jetide kättemaksustseen «Hea ohvitser Krupke» («Officer Krupke») ja «Ameerika».

Uuslavastus

«West Side story» Vanemuises

Lavastaja Ain Mäeots

Kunstnik Riina Degtjarenko

Valguskunstnik Palle Palmé

Koreograaf Jüri Nael

Osades Koit Toome, Hanna-Liina Võsa, Janika Sillamaa, Andres Mähar, Riho Kütsar, Lauri Liiv, Helen Hansberg jt

Tagasi üles