Lavastaja mõte: Viimase poole aasta palved ja paast...

Tiit Ojasoo : Loetud tunnid tagasi seisin keset saali ning minu käest küsiti: Täna on esietendus, kas võiksite lühidalt öelda, millega tegu? Iseenesest lihtne küsimus, lavastus on valmis, millega tegu? Miks te selle tegite? Mis on see niivõrd oluline, et selle ütlemiseks otsustasite kutsuda näitlejad ning teha koos lavastuse? Taheti teada lavastaja mõtet, kaameramees ootas, tema käsi ei värisenud. Peas oli palju mõtteid, oleksin võinud rääkida ideaalidest ja aust, teatri loomisest kui võimalusest ja kohustusest, improviseerimise tähtsusest ja sõna ning mõtte täpsuse olulisusest, rääkida palju ja ohtralt. Ja just sel hetkel ma mõtlesin, et miks peaksin see olema mina, kes räägib.

Ene-Liis Semper : Harjumuspäraselt peavad tegijad enne esietendust või näiteks näituse avamist rahvale selgitusi jagama. Aga vaataks seda korraks sellise kandi pealt, et kui oleks tõepoolest olemas mingi sõnadesse kätketav ühtne idee, siis polekski ju mõtet hakata lavastama. Oma videoid olen samuti alati keeldunud lahti seletamast – sõltub vaatajast, kes mida välja loeb, keda miski puudutab või ei puuduta. Selle praeguse lavastusega on sama lugu.

Tiit Ojasoo : Avalavastus peab olema manifest. Tundub, et paljud mõtlevad nii. Manifest on midagi sellist, mille eest peab seisma, et kui oled korra öelnud, siis nii ka tee. Järelikult peab manifest toetuma sügavatele rammitud alustaladele? Ent see, mis on sügaval, ei ole lihtsalt sõnastatav, ta avaneb pika paastu ja palvetamisega.

Kui ma mõtlen oma viimase poole aasta palvete ja paastu peale, siis «minu jaoks peab olema varul mingi eriline saatus. Sädelev, ainult minule mõeldud saatus, mis ei või iial osaks saada harilikele meestele.» (Yukio Mishima). Ma mõtlen seda, et praegusel hetkel tähendab lavastaja mõte minu jaoks lavastaja tegu; seda, et ma astun õhtuti kell 7 publiku ette ja ütlen neile tere.

«Vahel on tunne ....» proovides sai mulle selgeks, kuivõrd igatsen teatri vahetu kohaloleku järele. Selle järele, et lavastuse kirjeldus muutuks mõttetuks ning tema analüüs ei saaks kunagi olla kätketav teisiti kui teatri vahenditega.

Ühelt poolt püüdsime selle poole vormiliste lahendustega – väga palju on lavastuse koes elemente, mis muutuvad igal etendusel, sellest tulenevalt on ka reaktsioonid ning olukorrad iga kord uued ja ennustamatud.

Me kõneleme nii (võib-olla tõesti, et isegi manifestaalselt), et tuletada meelde: teatri tuum pole perfektne loo jutustamine või tehnilise käsitööoskuse filigraanne valdamine.

Ene-Liis Semper : Kuivõrd ma ise laval ei ole, on minu jaoks protsess selleks korraks lõppenud. Kahjuks. Eile hakkasin siis loobumisvalust ülesaamiseks järgmiste tööde peale mõtlema. Lohutav on teadmine, et see siin on alles algus.