Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/04/2024173t1hef33.jpg)
Ameerika on üks huvitav maa. Seestpoolt palju huvitavam kui väljast. Kui vaatame väljast, põrkame kokku stereotüübiga ameeriklasest kui paksust ja primitiivsest kiirtoitlasest. Kui vaatame seest, on asi teisiti.
Suur oli mu pettumus, kui olin lasknud kord New Yorgi lähistel enesele paksude vaatlemiseks spetsiaalse supermarketiekskursiooni korraldada, ent ei kohanud ühtki tõeliselt paksu inimest.
Oli vaid üks «poolpaks» poiss, kes rohelisi muffineid müütas minu sügavat nördimust ta aga ei leevendanud. (Muffin ise oli siiski tõeliselt jälk!)
Arvatavasti kogeks Ameerika turist midagi sarnast Aafrikas safaril käies, kui ta elevantide ja lõvide asemel vaid papagoisid näeks.
Hardcore-nukufilm
«Team America» on pesueht Teise Ameerika toodang, mille olemasolu jääb meie jaoks tihti Esimese Ameerika (kokakoola, Hollywood, George W...) varju.
Selles mõttes on ühe tõeliselt hardcore-nukufilmi jõudmine kinolevisse igati kiiduväärt. Ju on kultusseriaali «South Park» loojatel piisavalt palju friikidest toetajaid, kelle jaoks sellist kraami toota.
«Team America» üldine ideoloogia mõjub igati positiivselt naeruvääristatakse absoluutselt kõiki ameerikalikke väärtusi. Arvan, et selline film aitab tunduvalt paremini siluda USA ja Euroopa suhteid kui preili Riisi mis tahes ametlik lepitusvisiit arenenud Euroopa riikidesse.
On tõesti kosutav teada, et ka sealpool ookeani leidub inimesi, kes on võimelised eneseirooniaks.
Kui «Haikala loo» puhul on kinnomineku põhjuseks alt- ehk laste poolt tulev surve, siis «Team America» vaatamiseks peate muu ettekäände leidma see on õigustatult alla 14-aastastele keelatud.
Esimene pool teosest ei olegi eriti rõve, m...d, v...d ja p...d hakkavad kostma alles üsna lõpus. (Aga siis ka täie rauaga!) Mulle kui valgele heteroseksuaalsele pereisale see isiklikult ei imponeeri ja filmi kulminatsiooniks oleks ehk lootnud midagi vaimukamat kui peakangelase rõve-pateetiline sõnavõtt, aga Ameerika alternatiivne animatsioon on juba kord selline kohustuslikult extreme. Sinna pole midagi parata.
Üldiselt on lugu siiski vaimukas rõhutatult mittevarjatud tamiilide otsas rippuvad low-tech marionettnukud vastanduvad radikaalselt võimust võtvale arvutianimatsioonile.
Erinevalt tavalisest nukufilmist toimivad suured plaanid siin väga usutavalt isegi sel määral, et jääb mulje, nagu oleks tegemist mängufilmiga. Kohati tundub, et realismiga on suisa üle pingutatud, pisut tüütuks muutuvad ka lõputud plahvatused ilmselt on pürotehnika tellimisel arvestatud mängufilmiks vajaliku kogusega.
Üpris nauditav oli peategelaste seksistseen, selle mängis üle vaid meeskangelase lõputult pikana tunduv oksendamisstseen. Oksendamine on visuaalselt huvitav ja igati mänguline tegevus, jääb vaid üle imestada, miks seda filmides seksiga võrreldes nii vähe ekspluateeritakse.
Peakangelasteks on rühm eriüksuslasi, kes terroristidega võideldes lasevad õhku nii Egiptuse püramiidid, Eiffeli torni, Louvrei kui ka kogu muu ettejuhtuva.
Küllaltki realistlikud plahvatuskaadrid mõjuvad tõeliselt õõvastavalt, andes muidu koomilisele filmile hirmutava alatooni.
Peategelaseks on noor Broadway näitleja, kellele tehakse ettepanek ühineda terrorismivastase eriüksusega Team America. Nagu arvata võib, annab ta oma nõusoleku ainult seksika naisagendi pärast, samuti päästavad nad lõpuks terve maailma. Seda on ju ennegi juhtunud, et näitleja maailma päästab, mõelgem vaid kolmanda maailmasõja ärahoidjale Ronald Reaganile.
Terroristide jaht kannab meie kangelased peagi kurjuse südamesse Põhja-Koreasse. Sealne diktaator Kim Jong Il on filmi parimaid karaktereid. Päris lõbus on stseen, milles ta tuumainspektor Hans Blixiga oma haisid toidab.
Arvata võib, et USA administratsioon oleks omal ajal sedasama teinud, aga ilmselt oleks CNN sellest kohe ka live-reportaai teinud sellest oleks lahti läinud tõeline jama.
«Kapsapea» ei jää alla
«Team America» meenutab paljuski Riho Undi «Kapsapead». Ka seal käib lõputu tagaajamine mööda maailma eri paiku, vihisevad kuulid ja veerevad pead. Mõlemad pilavad, ent samas ka kopeerivad ameerika action-filmi klassikuid.
«Kapsapeas» lendab vaid verd ja roppusi ehk mõnikümmend liitrit vähem, aga muidu ei jää see jänkide toodangule millegi poolest alla.
«Team America» seab meid taas küsimuse ette animafilmi olemusest. Tegemist ei ole enam lastele suunatud kunstiharuga, vaid ehtsa friigifilmiga, mida lapsed ei tohigi vaadata. Karta on, et sellise tendentsi jätkudes kujuneb ka meil välja suur hulk pealtnäha tavalisi, ent sisemiselt animapisikust puretud täiskasvanuid.
Või on animatsioon järsku mingi senitundmatu seenkasvaja, mis imbub vaikselt, ent järjekindlalt üha enamatesse filmi- ja ka eluvaldkondadesse?
Animafilm kinolevis
«Team America: maailma korravalvurid»
Reissöör Trey Parker
USA 2004