Eesti poliitika riigikohtus

Jüri Adams kirjutab, et tuleks lubada nn valimisliidud, sest see toob poliitika inimestele lähemale.

Täna arutab riigikohus Tartus õiguskantsleri kaebust, et nn kohalike valimisliitude kandidaatide nimekirjade ülesseadmise mittelubamine ei ole kooskõlas Eesti põhiseadusega.

Järgmised kohalikud valimised on tulemas selle aasta septembris ja riigikohtu otsusest sõltub, milline on see nimekirjade valik, mille poolt kodanikul on võimalik oma hääl anda koduvallas või -linnas.

Õiguslik küsimus seisneb selles, kellel on õigus vallas või linnas üles seada kandidaatide nimekiri kohalikku volikokku. Mis teeb sellest küsimusest õigusliku küsimuse?

Aga see, et kui kandidaatide nimekirja võib üles seada üks Jüri või Jaan –, tegelikult muidugi suurem inimeste rühm kui üks või kaks inimest – siis peaks samasugune õigus olema ka igal teisel inimeste rühmal, kes vastavad samadele tingimustele.

Mitu vaidlust

Õiguslik lahendus tähendaks siis seda, et kõnesolev õigus ei sõltu sellest, kes need ülesseadjad on, kas nad mulle või sulle või ükskõik kellele meeldivad või ei.

Siit läheb esimene suur veelahe nn valimisliitude lubajate ja keelata tahtjate vahel.

Mittelubajate põhjendus on poliitiline, et kohalik, «Meie ilus koduvald»-tüüpi valimisliit on liiga vähe läbipaistev, liiga lühiajaline, sel ei ole küllalt «poliitilist vastutust».

Valimisliitude lubada tahtjate arutlus käib selliselt, et kõik valimisliitudele tehtavad etteheited võivad ju õiged olla, aga see ei tähenda, et oleks õigust neid mitte lubada.

See oleks sama, kui riik otsustaks, et teatud inimestel ei ole lubatud omavahel abielluda.

Mis sellest, et nad on täiskasvanud, vabad ja terved, riik otsustaks, et on tõenäoline, et nende inimeste abielust midagi head välja ei tule.

Kui nn valimisliitude puhul on esile tulnud olulisi puudusi, näiteks seda, et pole teada, kust need oma raha saavad ja kuidas valimistel täpselt kulutavad, siis tuleb seadustes niisuguste küsimustega tegeleda eraldi, kehtestada normid ja protseduurid.

Ehk teisiti – vaidluse üks tiib ütleb, et valimistele kandidaatide ülesseadmise õigus kuulub võõrandamatult selles vallas või linnas elavatele kodanikele, kes seda õigust siis seadusega ette nähtud korras kasutavad. Vaidlejate teine tiib aga ütleb, et võib seada veel mingisuguseid lisatingimusi, näiteks erakonda kuulumise, või täpsemalt – mõne olemasoleva erakonna heakskiidu tingimuse.

Ometigi peaks arutamine kohtus keskenduma hoopis sellele, mis on Eestis erakond ja mida meie põhiseadus erakondade kohta ütleb või ei ütle. Siin on tegelikult kaks vaidlust.

Ühed ütlevad, et kuna meie põhiseaduses on mitmes kohas nimetatud erakondi, siis on erakond meie põhiseaduses ette nähtud poliitikas osalemise vorm.

Teine pool aga võiks vastu väita, et kuigi põhiseaduses, jah, on sõna «erakond» kasutatud, ei tähenda, et siit võiks järeldada, et ainult erakonna kaudu saab valimispoliitikas osaleda, et põhiseadus vaid möönab erakondade tegemise võimalust, mitte enamat.

Rasked nõudmised

Sama vaidluse teine osa taandub küsimusele, et kas see, mida Eesti seaduses praegu nimetatakse erakonnaks, ei ole mitte seotud liiga raskete nõudmistega.

Et kui kandidaatide ülesseadmise õigus tunnistada kuuluvaks vaid erakondadele, siis peaks ka neid erakondi saama moodustada selliselt, et piisaks üheainsa valla inimeste teatud suurusega rühmast.

Või peaks aru saama nii, et mõiste «erakond» mida meie riigi põhiseaduses kasutatakse, ilma et täpsustataks, mida selle all on mõeldud, peaks tähendama ka väiksemaarvulisi kohalikke poliitikahuviliste rühmi ja organisatsioone.

Eesti kodanikkond jääb riigikohtu otsust huviga ootama ja soovin kõrgele kohtule jõudu ja arukust otsustamisel. Vabadus ilma õiguseta on parimal juhul vaid anarhia.

Tavalisem on küll see, et õiguse puudumine on tee vabaduse matustele