Park või paraad?

Krista Kodres kahtleb, kas uuest Vabaduse väljakust kujuneb linnakodanikele mõnus äraolemise koht ja kohtumispaik.

Tallinna linnavalitsuse äsja heakskiidetud planeering äratab küsimusi. Mitte ei tahaks olla kiuslik nii kaua töös olnud planeeringu kallal, aga Vabaduse väljakuid on meil üks.

Kui see nüüd korda teha, jääb rajatu kauaks paika. Tüdimusest, mis pikast planeerimisprotsessist küllap kõigil tekkinud on, tuleks üle saada ja veel kord järele mõelda.

Kõhkluste aluseks on küsimus, mille ja kelle jaoks Vabaduse väljakut õieti vaja on. On selge, et üks linna keskplats ei saa olla monofunktsionaalne, vaid peaks täitma mitmeid ootusi.

Oma huvi on Eesti riigil, kelle jaoks Vabaduse väljak on traditsiooniline sõjaväeparaadi koht ja paik, kuhu tõenäoliselt rajatakse vabaduse monument. Oma huvi on samuti linnal, kelle jaoks see on linnavalitsusesine esindusväljak, millele omast majast peaks olema meeldiv aeg-ajalt pilku heita.

Paraadipidamise paik

Linna ja linlaste huviks on, et vanalinna tulijad saaks kusagile oma autod parkida. Linlaste üheks huviks on kindlasti seegi, et Vabaduse platsist saaks mõnus koht, kus sõpradega kohtuda.

Vabaduse kell, mida sinisilmselt usuti oma funktsiooni täitvat, seda muidugi pole suutnud, sest asub kahe magistraali vahel.

Omad huvid – mis peaksid küll ka olema n-ö üldrahvalikud – on muinsuskaitsel, kes ootab, mil Ingeri bastion oma täies võimsuses end linlastele ja külalistele näidata saaks. Praegu on see teatavasti varjatud tenniseväljakute ja neid piirava jubeda taraga.

Planeerijad Andres Alver, Tiit Trummal ja Veljo Kaasik on pidanud nende, kohati vastakate ootustega arvestama. Jääb siiski mulje, et detailplaneeringu ettepanekus on otsustatud paraadsuse kasuks.

Praeguse kava järgi tuleb välja, et paraadipidamine suunatakse sinna, kus oleks kõige mõnusam koht linnapargile – vana vallikraavi kohale. Sinna tuleks pikk ja lai kiviparketiga paraadiplats, mis ühtlasi täidaks ka promenaadi – jalutustee rolli.

Vallikraavi kohale on kavandatud parkla, mille katus – promenaadi pind – on ühel tasapinnal Kaarli puiesteega, tõustes ühtlasi bastioni praegusest alaservast mõne meetri (?) võrra kõrgemale.

Viimane lahendus muidugi moonutab bastioni proportsioone ja ei mõju vaadetes ilmselt kuigi hästi. Isiklikult arvan, et bastion peaks olema eksponeeritud kogu kõrguses ja vallikraavi-motiiv peaks olema säilitatud algsel kujul.

Vaade linnavalitsusele

Inimestele jääb paraadpromenaadile lisaks Vabaduse platsi põhiosa, see, kus praegu pargivad autod. Väljak on jaotatud pooleks: Moskva kohviku esine on sirge plats, poole väljaku pealt algavad trepid, mis suunduvad laia kaarega alla maa-alusesse parklasse.

Kommentaaride järgi on need mõeldud ühtlasi ka istumiseks ja mõnusaks koosviibimiskohaks. Selles julgen kahelda. Kes tahaks käigutreppidel istuda?

Noored ehk küll, umbes kolm kuud aastas on see ka võimalik. Mida treppidelt vaadata? Parklaauku, kuhu küll tõenäoliselt tulevad poekesed (st ka õhtust valgustatust), aga mis vaatamisväärsus seegi on.

Arhitektide plaan teha autotee serva, parklaava ülaäärele mingi lai ja madala vormiga kunstiteos, ei veena. Vaadata saab põhiliselt ikkagi Tallinna linnavalitsuse hoonet ja möödavuravaid autosid.

Pakutud lahendus tuletab muuseas meelde 1970. aastatel rajatud Stockholmi Sergeli turu kogemust, mida on hiljem kõvasti kirutud, osalt ka seetõttu, et maa-alune passaaž kujunes Rootsi pealinnas pisikuritegevuse meelispaigaks.

Monumendi koht

Kõigil neil põhjustel eelistaksin sõpradega kohtuda haljastatud vallikraavi-pargis, mis automagistraalist kuidagigi eraldatud, meeleolukas ja intiimsem.

Üks osa Vabaduse platsi ruumist tuleb päris uus – see on ruum, kust praegu laskub alla Toompealt tulev kaldtee.

Kaldtee peaks kaduma ja bastioni sein laotakse üles umbes nii, nagu see kunagi Rootsi aja lõpul oli. Tekkinud väheldasele alale on ette nähtud vabaduse monumendi koht. Leonhard Lapin on juba varem avaldanud nördimust, et Toompea 1930. aastatel rajatud kaldtee kaob ja tõtt-öelda olen temaga nõus, kuigi istusin kaua aastaid tagasi komisjonis, mis sellise loa andis.

Kaldtee likvideerimine suurendab arvatavasti Vabaduse väljaku ebaproportsionaalselt suurt pinda (võrreldes platsi ümbritsevate hoonete madalusega ja Tallinna mastaabiga üldisemaltki). Tekib midagi haralise suurväljaku taolist.

Inimestele või riigile

Nõnda siis kõhklengi.

Kas Vabaduse väljaku uut ilmet määratleb kiviparketne paraadsus või peaks see enam arvestama inimestega? Kas üks kord aastas toimuv ja 21. sajandil õigupoolest pelga «meeste mänguna» mõjuv sõjaväeparaad on tähtsam kui elu, mida väljakul elatakse ülejäänud 364 päeval?

Kui vabariigi aastapäeva paraad on nii vältimatu, nagu see täna näib olevat, siis miks ei võiks seda pidada praegusel platsil? Automagistraalist võiks platsi eraldada kas või topelt puuderida, mis looks inimlikuma mastaabi praegu suureks paisuvasse linnaruumi.

Platsi ja vallikraavi-tsooni erinevad kõrgused aitaksid ruumi liigendada nii funktsionaalselt kui emotsionaalselt.

Kõige parem oleks, kui saaks autod üldse maa alla suunata, nii et inimesed saaksid käia Vabaduse platsi piirkonnas maa peal, aga mitte maa all, läbi autoparklate.