Sõnaseletusi kultuuritegelaste pöördumisele

Suured härrad! Ärge sellest kultuuritegelaste ühiskirjast suurde ärevusse sattuge. Meie rahval on juba selline komme, et palve- ja kaebekirjadele pannakse suuri lootusi.

Pärast välismaale kirja saatmist on kohe selline hea tunne, nagu olekski probleemist lahti. Ärge seda kirja siis väga tõsiselt võtke. Kuigi Eesti on väike riik, pole me ometi nii väike, kui nende allkirjade järgi arvata võiks. Meil on neid nn kultuuritegelasi veel. Mitu tükki. Nüüd aga, suured härrad, kirja juurde.

Kultuuritegelased alustavad väitega, et Eestis inimõiguste rikkumisi ega rahvuse alusel diskrimineerimist pole. Esimese tõestusena toovad nad välja selle, et mitte-eestikeelsed inimesed on siia maale toodud etniliste eestlaste tahte vastaselt.

So what? küsite teie, kõikenägeva pilguga härrad. Et kuidas see inimõigustega seotud on? Aga vaadake niimoodi on, et kui sina või su esivanemad pole siin maal elanud vähemalt 65 aastat, siis pole sa ei põlisrahva ega ajaloolise vähemuse hulka kuuluv.

Sest ajalugu, vaadake, lõppes meil täpselt 65 aastat tagasi. Selles mõttes oleme me kindlalt kõige täiuslikum põlisrahvas, sest erinevalt teistest teame me täpselt, millal meie põlistumine lõppes..

Sellest piirist edasi ei saa enam keegi meile midagi öelda. Ja jutul lõpp.

Juhin veel suurte härrade lahkeimat tähelepanu sõna «migrant» järjekindlale kasutamisele vapras palvekirjas. See on sõna, millel on eesti kultuuriruumis samasugune halvustav kõla nagu «neegril» inglise keeles.

Selle sõnaga üritatakse kõik Eestisse elama asunud inimesed dehumaniseerida, leides neile madalaim ühine nimetaja – kunagine liikumine üle mõttelise etniliste eestlaste kodumaa piiri. Sõna «migrant» laseb etnilistel eestlastel vabalt unustada suured teadlased, kultuuritegelased, sportlased, muusikud, ärimehed, kes on Eestit armastanud ja Eesti elu rikastanud. Ja kes seda praegugi teevad.

Samuti laseb sõna «migrant» unustada, et paljud nüüdsed mitte-kodanikud on juba Eestis sündinud ning ei ole mitte kuidagi, mitte mingil juhul vastutavad oma vanemate otsuse pärast Eestisse kolida. Kui seda üldse tegelikult kellelegi süüks saab panna.

Lisaks on sõna «migrant» sugude-, vanuste-, saatusteülene – ole sa kui tahes hea ema või isa või laps või lapselaps, ole sa kui tahes aus, väärikas, abivalmis, teatud mõttes oled sa alati tegelikult üks migrant.

Meie, põlised, juba teame, kuidas vahet teha. See on rassism. Kõige häbitumal moel. Aga mis teha, suured härrad. Ega meie kultuurirahva vastu ei saa.

Suured härrad, tuletan teile meelde, et ükski Nõukogude Liidu ajal siia elama tulnud inimene ei tundnud ennast ilmselt migrandina. Sest sel ajal, kui nad tulid, ei olnud nad isegi teadlikud, et see ei ole nende kodumaa. Siin ma olen nõus kultuuritegelastega – mitte üheski Lääne-Euroopa riigis pole sellist olukorda.

Sest iga türklane, kes tuleb Saksamaale, saab aru, et ta tuleb Saksamaale, ning on valmis igasugusteks raskusteks, mis teda võõras keskkonnas ootavad. Kuid Eestis elavad inimesed ei tulnud võõrale maale. Nad tulid oma maale. Lihtsalt ühel hommikul aknast välja vaadates märkasid nad, et nende riik on kadunud.

Kuid maa ju jäi. Suure tolerantsiga ja hämmastava suuremeelsusega on nad nurisemata ja mässamata makse maksnud, keerulist laias maailmas kasutut keelt õppinud ja eestlaste omariiklust igati toetanud. Kuigi Venemaa ametlik ja poolametlik poliitika on seoses väheneva rahvaarvuga olnud just endise NSV Liidu rahvaste repatrieerimine ja Venemaale immigreerumise soodustamine, on suur osa jäänud.

Kinnitades, et just Eesti on nende kodumaa. Ja nende isamaa. Ja jäänud on ka vanemad lihtsamad inimesed, kellel pole enam lootustki eesti keel selgeks saada, et ülikeerulist kodakondsuseksamit teha. Ja keeruline see eksam on. Ükskõik mida teile ka valetatakse.

Mis puutub aga etniliste eestlaste suuremeelsusesse, millega on tagatud venekeelne kooliharidus, siis siin, suured härrad, võiksime koos naerda. Isegi räiget venestamispoliitikat ajanud NSV Liit ei nimetanud eestikeelse koolihariduse lubamist suuremeelsuseks.

Mitte ükski riik maailmas ei nimeta emakeelse hariduse võimaldamist suuremeelsuseks. Seda nimetatakse elementaarseks ja optimaalseks, kui laps saab põhihariduse oma ema keeles. See on ürginimlik. Igal pool peale unikaalse saatusega Eesti. Ja Läti. Vähemal määral ka Leedu.

Suured härrad. Ükskõik mida teile väidetakse Eestis toimuva integratsiooni kohta, suhtuge sellesse ettevaatusega. Sest kultuuritegelased ja kahjuks ka osa poliitikuid ütleb «integratsioon», aga mõtleb «assimilatsioon».

Sest integratsioon on see, kui saadakse keskpõrandal kokku, kui saadakse üksteisest aru. Eestis ametlikult toimuv on aga assimilatsioon.

Etnilised eestlased tahavad, et saadaks aru vaid neist. Kuid kogu rahvas ei mõtle nii.

Paljud eestlased panevad oma lapsi vene lasteaedadesse, paljud tahavad, et lapsed õpiksid võimalikult varakult koolis vene keelt. Sest paljud taipavad – meid on siin maal väga vähe.

Ja paremaks läheb siin ainult siis, kui me kõik omavahel kokku lepime. Keskpõrandal, mitte igaüks oma nurgas.

Lõpetuseks, suured härrad, veel sõnast «agressioon», millega kultuuritegelased oma kirja lõpetavad. See on suur sõna. Aga vastake neile sõnaga «genotsiid».

Ja küsige, miks on pea 90% kõigist HI-viirusega nakatunutest «migrandid» või nende järglased. Küsige, mis on põhjus. Vaadake, mis nad siis ütlevad. Kuid Venemaa jora võtke veel vähem tõsiselt kui meie kultuuritegelaste kirja. Las Venemaa tegeleb oma asjadega. Ja meie peame tegelema omadega.