Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
/nginx/o/2013/09/04/2024599t1h0253.jpg)
Näitleja Helend Peep oli lahkesti nõus laulma naistepäeva puhul Tartu Postimehe naislugejatele laulu, mis tõotab roose kinkida ja pead õitega pärjata.
Selleks seisis ta esmalt oma korteris Riia mäel elutoa sellesse nurka, mida kaunistavad Iisaku valla ja Tartu linna aukodaniku raamitud tunnistused.
«Kõik roosid ma kingiksin sulle ja õitega pärjaks su pea,» võttis ta laulu üles. Väikest viisi nohu tõttu nasaalne, õrnalt kahisev hääl kõlas samasuguse nukra südamlikkusega nagu hiilgeaegadel pool sajandit tagasi.
Teiseks duubliks laskus Peep keset vaipa ühele põlvele, käsi roosiga uljalt lugejate (tegelikult fotograafi) poole suunatud. «Ei ole sust kallimat mulle ja paremat ilmas ei tea,» laulis ta sisemise kaasaelamisega.
Püstitõusmine ei läinud nii libedalt nagu teatraalse asendi sissevõtmine. Aga eks ole see ka iseenesest mõistetav saab ju Eesti Näitlejate Liidu, Vanemuise Seltsi ja Iisaku Muuseumi Sõprade Seltsi auliige ning Jõhvi gümnaasiumi auvilistlane tänavu suvel 95-aastaseks.
Vanemuise teatri mälupankur, peaaegu 40 aastat vanemuislase leiba söönud Kuno Otsus mäletab, et rooside kinkimise laul ehk «Kerjuse laul» Boris Kõrveri (19171994) operetist «Ainult unistus» sai üsna ruttu pärast lavale jõudmist väga populaarseks.
«See on nii ääretult kurb ja südamlik armastuslaul,» pakkus Otsus üheks põhjuseks selle laulu kiirel tõusmisel raadios kõlanud soovikontsertidesse. «Helend Peep oli ka siis väga populaarne.»
Ja kogu Epp Kaidu lavastus oli rahvale meele järele. «Ainult unistust» mängiti Vanemuises alates 23. oktoobrist 1955 kuni 27. aprillini 1963 ühtekokku 126 korda. «Ta on vaieldamatult eesti esioperett, paremat kirjutatud ei ole,» märkis Otsus.
Helend Peep mängis lavastuses Puujalaga Meest. Tema osa Ardi Lii-
vese (19291992) sõnadele kirjutatud «Kerjuse laulu» esitamisega sama hästi kui piirdubki. Ometi viis just tema esitus selle opereti üldrahvalikku laulumälusse.
«Minu hääl on selle laulu jaoks eriliselt sobiv,» põhjendas Peep. «Raadios olen laulnud ka teisi laule, aga just see läks inimestele südamesse.»
Kirjanik Vaapo Vaher kirjutab Liivesest raamatut.
«Ardi ei teinud endale erilisi illusioone oma luuleande kohta, aga oli vaiksel kombel uhke, et «Kerjuse laul» ka suveräänset elu elama hakkas,» märkis ta.
Vanemuise lüüriline tenor hakkas aga pool sajandit tagasi saama üha enam kirju, milles paluti «Kerjuse laulu» nooti ja sõnu.
Üks toonastest kirjutajatest, kooliõpilane Ülle Kirsmaa, on Peebuga tänini kirjavahetuses, ainult et pärast abiellumist ühe metsamehega sai ta perekonnanimeks Reintalu. «Ta pikalt ei kirjuta, ta elab...» meenutas 94-aastane näitleja. «Vana pea! Oota, ma vaatan...»
Ta tõi teisest toast klade ja valis laualt ühed prillid kolmest (ühed on lähedale, teised kaugele ja kolmandad teleka vaatamiseks). «Nii! Vaatame kohe välja R,» ütles ta. «Reintalu Ülle, ta elab Harjumaal, Väänal.»
Kuigi teenekas näitleja on mitmesse kladesse ja kontoriraamatusse hoolega kirja pannud kõik etendused, milles ta on mänginud, ja kontserdid, milles ta on rahva ette astunud, ei näita tema raamatupidamine, mitu korda on kõlanud tema visiitkaardiks kujunenud laul.
Küll on aga kirjas, et viimati laulis ta rooside kinkimisest Palamuse rahvamaja avamisel 18. detsembril 2002.
Sealsamas kontoriraamatus on ka ülestähendus, et viimast korda astus ta etenduses «Ainult unistus» rahva ette 10. märtsil 2001 Ugala teatri laval. See oli Kaarel Kilveti lavastuse 36. etendus.
«Saal oli puupüsti rahvast täis,» meenutas näitleja. «Pidin ainult ühe etenduse laulma, aga nad leidsid, et neile sobib, kui ma laulaksin kõikides etendustes. Aplausid olid suured.»
Arvepidamise järgi oli Peep pärast seda etendust veel vaid ühe korra vaatajate ees kui näitemängu osatäitja 21. aprillil 2001 Vanemuise «Taevases ja maises armastuses». See oli peaaegu neli aastat tagasi, kui vanameister oli 90-aastane.
Samal aastal ilmunud raamatus «Nende helinate saatel» kirjutab Peep oma kolmandast abielust rääkides, et ilus naine ja ilus muusika hoiavad mehe vormis.
«Küllap vist!» muigas ta nüüd ja lisas veel ühe reipuse saladuse. Selleks on värske õhu sissehingamine jalgade liigutamise saatel.
«Ma käin igal hommikul jalutamas, mul oli koer ka, aga ta suri ära, nüüd ma käin ilma koerata juba pikemat aega. Igal hommikul tunni,» ütles ta.
Ja veel suitsetanud ei ole ta rohkem kui naljaviluks sõjaväes ja ühes filmis, kus ta pidi piipu popsutama.
«Noorem poeg Ao ükskord ütles: «Sa ei tea, millest sa oled ilma jäänud! Suitsetamise mõnudest!»» osatas Peep. «Mulle ei ole see tähtis, mulle jätkub teistest mõnudest.»
Kuidas on aga «Ainult unistuse» tipplaulu esitajal suuremat sorti unistustega? «Vaat seda peab mõtlema... Mõni päris unistus... Kui ma olin noormees, siis oli küll päris unistusi armastusest,» meenutas Peep.
Praeguse aja suuremaid unistusi ei osanud näitleja ühtegi ütelda. «Võibolla mul neid ei olegi,» lisas ta. Mis aga on kindlasti, on «Kerjuse laulu» jätkuv populaarsus.
«Vanainimestele korraldatakse aeg-ajalt ma ei tea mis klubis tantsuõhtuid. Nad tulevad mulle märtsi ühel pühapäeval järele, et ma laulaksin tantsude vaheajal,» rääkis Peep. Esinemisele mõeldes on ta kirja pannud kava, milles on aukohal rooside kinkimise laul.
--------------------------------------------------------------------
Kerjuse laul
Boris Kõrveri operetist
«Ainult unistus»
Sõnad: Ardi Liives
Kõik roosid ma kingiksin sulle
ja õitega pärjaks su pea,
ei ole sust kallimat mulle
ja paremat ilmas ei tea,
kui sina, kes armastad elu,
kes tantsid vaid lillede teel,
kui sa, kes ei tea, mis on valu,
ei tea, mis on murelik meel.
Kuid ometi pole mul anda
sull´ midagi, mis on su soov,
ei suuda sind õnnele kanda,
ei sinule päikest ma too.
Mu elutee okkane rada!
Kust lillesid võtta ma saan?
Ma okkaid sull' pakkuda tahan,
ei võta mult vastu neid sa...
Ma tean, et sa varsti must lähed
ja naeratad teisele siis.
Ma tean, et mind armastad vähe,
on sulle ükskõik minu piin.
Ei suuda sind keelata minna,
head õnne sull' eluteel!
Ei kunagi jõua ma sinna...
Õnn võõras on minule.
Ma üksinda hulgun maailmas,
kuid mälestus sinust on hea,
ja varjates pisaraid silmas
sind surmani meeles ma pean.
Sa õnne küll kinkisid vähe,
kuid ikkagi kauniks sa jääd.
Kui üksinda nukrana lähen,
neid hetki ma unelmais näen.
Muusika ja sõnad on avaldatud õiguste valdajate loal, noot pärineb «Ainult unistuse» Vanemuise lavastuse kavalehest.