Kui kolleegi vaevab mure

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kui töötaja pöördub otseselt oma kolleegi poole abi saamiseks, annab see iseenesest tunnistust usaldussuhtest. Tähtis on abistamisel näidata, et abistatav pole oma murega üksi.

Sobiv õhkkond

Alustuseks lepi kokku selleks sobiv aeg ja koht. Esimeseks ülesandeks on abivajaja emotsioonide ventileerimine. Vestlustes kriisis töökaaslasega on mõistlik rõhutada tema tugevaid külgi, kuid hoiduda tuleks oma ideede pealesurumisest või «kaasakirumisest». Abistaja ülesanne on aidata aktiivse kuulamisega kaasa kriisis töökaaslase rahuldamata vajaduste ja tunnete väljendamisele.

Kui abistaja on ära kuulanud nii faktid kui tunded, on kasulik reageerida saadud infole viisil, mis kinnitab, et kriisis olijat on kuulatud ja temast on aru saadud. Sageli ette tulevaid vaikusemomente pole vaja karta – need annavad tunnistust, et inimene töötab lahenduse suunas ning ta vajab seda hetke, et mõtteid koguda.

Info täpsustamiseks on mõistlik esitada avatud küsimusi ning vältida neid, millele saab vastata «jah» või «ei». Ilmse vajaduseta pole kasulik kõnelevat töökaaslast katkestada.

Ära mängi psühholoogi

Mõistmaks töökaaslase olukorda, aseta ennast tema seisukohale, kuid ära tungi liiga sügavale probleemi sisusse, väldi psühholoogi mängimist. Moraliseerimine ja «diagnoosimine» võivad kriisis olija kaitseseisundisse viia ja usaldussuhte lõhkuda.

Abistaja peaks ohjeldama soovi hakata kuulamise asemel ise tegutsema või probleemi lahendama. Samuti tuleb hoiduda lubadustest, mida täita ei saa, või millegi ärategemisest, mida abistatav saaks/suudaks ka ise ära teha.

Abistaja ei pea pakkuma oma materiaalset abi ega tohi tõmmata rääkimisel paralleele oma eluga.

Vestlus on kasulik lõpetada kokkuvõttega, mis hõlmab kriisis töökaaslase tundeid, probleemide pingerida, lahendusvariante, abistatava hinnangut ning vajadusel/võimalusel uue kohtumise kokkuleppimist.

    Tagasi üles