Elkeni väljapeetud pihtimused

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Miks just selline arvustuse pealkiri? Arvan, et Jaan Elkeni näitus sisaldab midagi väga eestilikku: siin on kogu rahva ja omaenda elulugu, on ajaloolisi ja isiklikke märke.

Näitus on semiootiliselt tiine, vahel on tunne, et iga maal vajaks seinatekstina kommentaare, sest vaataja hoomab esmapilgul kas tuttavaid märke, abstraktset maalikeelt ja ehk kõige vähem grafitilaadseid lauseid.

Eestilikkus tuleneb sellest, et kogu Elkeni elulugu, tema mälestused, aistingud, kohatunnetused on eksponeeritud vaoshoitult ja vihjeliselt. Lisaks hästi tempereeritud kujundus nii temaatiliselt kui värviliselt (punane tuba, valge ja must).

Siin ongi see vastuolu: iga maal karjub oma ekspressioon ja materjalikasutusega vaatajale näkku, kuid kaugvaates on kõik korrektselt esteetiline.

Ei lajata, vihjab

Kriitiku üks funktsioone on olla vahendaja kunstniku ja vaataja vahel. Tundub, et see näitus on selleks õige koht. Mida me teame Elkenist peale selle, et ta on kunstnike liidu president, õppejõud ja loomulikult maalikunstnik, kes on läbinud mitmeid olulisi etappe eesti maali lähiminevikus?

Kuid juba alates oma hüperrealistlikust perioodist on ta olnud praeguseni välja vihjeline kunstnik.

Vana hea Freud on võrrelnud unenägu kirjanikuga, kes peab töötama tsensuuri tingimustes. Ka unenäos töötab tsensuur ning unenägu peab samuti otseütlemisele eelistama sümboleid ja allegooriaid.

Võib-olla see teebki kunsti paeluvaks, sest kes tahab, et keegi lajatab oma sõnumi plakatlikult näkku.

Hüperrealismi ajal (viimane saal) ei huvitanud Elkenit motiivi lihtne mahamaalimine. «Kajakas» koos kaugeneva Georg Otsa nimelise laevaga oli tol ajal tähenduslik. Kunstnikul õnnestus laeva pildistada Aegnale sõitvast väikelaevast, kuna Tallinna sadamas keelati pilti teha.

Sinna aega mahuvad ka tema teised hüperiaegsed maalid, kus igaühes on sees väike nüke. Näiteks remiksitud maalifragment Vene tankiga Palace`i hotelli ees, mis sihib kunstihoonet 22. septembril 1944.

Ehk paljud ei tea, et Jaan Elken sündis 1954. aastal küüditatute perekonnas ja sealt on tal esimesed lapsepõlvemälestused. Nõukogude aeg on meie põlvkonnal sügavalt sees, millest kõneleb ka suure saali punane tuba.

Siin on tubli annus tollast sümboolikat, mis kollaaži elementidega on täiesti autentne, st loosungid, vimplid ja Lenini kohrutatud vasest bareljeef on ready-made.

Helgemaks läheb valges saalis, kus kõlab meloodia «Helisevast muusikast». Siit ja paljuski teistest töödest kumab vastu tollane skisofreeniline olukord: ühelt poolt vihatud vene kord, mida me vahel pidulikel juhtudel isegi nautisime (ja milline võimas sümboolika!), teisalt aga kõik see, mis tuli Läänest, alates nätsust, teksastest ja lõpetades lääne filmide ja kragisevate raadiohäältega. Või siis nõuka sümboolika koos biitlite LSD-ga.

Elken toob sisse seega veel ühe dimensiooni. Pidevalt võrreldakse stalinistlikku ja natsikunsti, kuid ega siis Hollywood oma visuaalses retoorikas neist palju erinenud.

Maalib ja mõtleb

Ka Elkeni värvikäsitlus tekitab aistingulisi elamusi. Näiteks eriline hall seostub talle kodus olnud saksaaegsete metallrahadega, mis, nagu isegi vanaema juurest mäletan, jätsid lotot mängides värvi sõrmedele. Siis hallituse värvid ja aistingud, mida ta on nii valges kui mustas toas sisse maalinud.

Nii on autor värvis, faktuuris ja tekstides emotsionaalselt dokumenteerinud kohad, kus ta on elanud – keldrist kuni Lasnamäeni. Üldse tundub, et näitus oleks olnud märksa sünesteetilisem kui tasapinnaliste kollaažide ja tekstide kõrval oleks olnud rohkem helisid, lõhnu, maitset.

Mis võlub Elkeni näituse puhul veel, on see, et tal on pidev dialoog oma varasema loominguga: küll ta lõigub vanu lõuendeid, siis maalib üle, kombineerib motiive, teeb palimpseste jne.

Tal oleks nagu mingeid arveid õiendada nii oma eluloo kui ka loominguga. Igal juhul pole see näitus mingi klassiku elutöö kokkuvõte, vaid kunstniku oma, kes maalib ja seejuures (kujutage ette!) mõtleb.

Uus näitus

Jaan Elken

Maalid 1978–2005

Tallinna Kunstihoones 10. aprillini

    Tagasi üles