Kommentaarid Vene ajakirjanduses annavad lootust, et Moskva suudab Balti riikide ajalugu tulevikus mõista, kirjutab Paul Goble.
Väljakutse Venemaale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle tohuvabohu järelkajana, mis ümbritses Moskvas Balti riikide presidentide otsuseid, kas osaleda või mitte osaleda 9. mai pidustustel, tegid kolm Vene analüütikut Balti-Vene suhete kohta intrigeerivaid ja mõtlemapanevaid tähelepanekuid.
Neile kommentaaridele tasub tähelepanu pöörata, sest nii eraldi kui kõik koos kinnitavad need, et vähemalt mõned inimesed Vene Föderatsioonis tahavad ning suudavad aru saada Balti riikide tegelikust olukorrast ja Venemaa hoiakust nende suhtes, samuti Venemaa enda situatsioonist.
Endale kahjulik poliitika
Nezavisimaja Gazetas ilmunud kommentaaris vihjas Mark Urnov Moskva Ekspertiisifondist, et Kremli suhtumine oma naabritesse kahjustab üha enam Venemaad ennast.
«Venemaa väljaütlemised, mis püüavad kinnitada, et naabrid peaksid meid austama jne, hirmutavad eemale mõõdukaid ja neist lõikavad kasu ainult teiste riikide radikaalid.»
Enamgi veel nagu märgivad ka teised, on Moskva karmikäeline poliitika Eesti, Läti ja Leedu suhtes viinud selleni, et üha enam lääneriike võtab sõna kolme Balti riigi toetuseks, mis omakorda võib lõppeda hoopis Moskva, mitte Baltimaade isoleerimisega, nagu on arvanud näiteks Konstantin Kosatev.
Reaalsusest kaugel
Teiseks, veebileheküljel Prognosis.ru avaldatud artiklis juhtis Andrei Levkin tähelepanu asjaolule, mida paljud Balti riikide kodanikud on tükk aega kahtlustanud, aga vaid mõned venelased on suutnud tunnistada: Moskva suhtumine Balti riikidesse ei ole üldse välispoliitiline küsimus, vaid pigem katse juhtida tähelepanu kõrvale Venemaa riigisisestel probleemidelt.
Vladimir Putini jaoks on Balti riigid «mugav vastane», ütleb Levkin. Neid saavad nii meedia kui Venemaa võimuorganid peaaegu karistamatult rünnata, lootuses tõsta Vene valitsuse populaarsust hoolimata sellest, mida arvab valitsus Balti riikidest või kuidas ta käitub oma kodanikega.
Aga Venemaa katsed ekspluateerida «etniliste venelaste» probleemi Balti riikides on üha ebaefektiivsemad ja absurdsemad, jätkab Levkin. Ühelt poolt käituvad Baltimaade võimud isegi mittekodanikega paremini kui Venemaa nende oma kodanikega, kes on «kaukaasia rahvusest». Seda peavad tunnistama kõik, kes teavad midagigi Venemaast ja Balti riikidest.
Ja teiselt poolt käitub Vene valitsus Balti riikide etniliste venelastega just vastupidiselt propagandistide väidetele. Näiteks toob Levkin Moskva viisapoliitika, mis ei näe vahet Läti ja Eesti kodanikel ja mittekodanikel ning «neid mittekodanikke koheldakse Venemaal nagu võõramaalasi».
Kõigest sellest lähtudes oleks Venemaal Levkini arvates vaja aru saada, et Balti riikide vastu tõstatatud süüdistustel on «reaalsusega vähe ühist» ja et «need ei seostu eriti Eesti, Läti ja Leedu olukorraga, vaid rohkem püüuga leida sisepoliitiliselt mobiliseerivaid ideid».
Ning kolmandaks lausus Sergei Karaganov, kes juhib Moskva Välis- ja Kaitsepoliitika Nõukoda ja kirjutab tihti Venemaa suhtumisest Balti riikidesse, reedeses intervjuus Trudile Baltimaade ja Venemaa kohta midagi sellist, mis võib avada Moskva jaoks tee reaalsuse mõistmisele.
Väites, et nagu ka Venemaa, on Balti riigid praegu «kinni oma mineviku faktides ja müütides» mille hulgas on ka Molotovi-Ribbentropi pakti vari , juhtis Karaganov tähelepanu sellele, et Balti riikide ja Venemaa vahel on üks tähtis erinevu.
Esimene samm
Balti valitsused ja inimesed püüavad «oma kompleksidest» üle saada, ja see võib neil väga hästi õnnestuda, kuna nad on nüüd ELi ja NATO liikmed. Aga Venemaa ei ole senini teinud ühtegi sellist pingutust, mis on nii suure riigi jaoks «häbiväärne».
Kahjuks, ütleb Karaganov, pole Venemaa seni eriti tegelenud oma ajaloo «hirmsa episoodiga 19171953», kuigi stalinistlik reiim ei pannud toime vähem inimsusevastaseid kuritegusid kui Saksamaa faistlik reiim. Ta juhib tähelepanu sellele, et «sakslased on oma minevikuga leppinud ja tunnistavad Hitleri reiimi kuritegusid», aga «meie ei taha seda teha».
Isegi kui need kolm seisukohta pole piisavad, et muuta lähiajal Kremli suunda, annavad need alust lootuseks, et Vene valitsus ja inimesed suudavad selle muutuse lõpuks läbi viia. Sest esimene samm on endale ja teistele tunnistamine, et sa pole seda veel teinud.