Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
/nginx/o/2013/09/04/2025053t1h458a.jpg)
Kõik, kes praeguses Eestis üleüldse midagi teavad, teavad ka Eda-Inest. Ta on meediaajastu levinuima tautoloogia elav kehastus: Ines on väga kuulus peamiselt sellepoolest, et ta on väga kuulus.
Eda-Inese ilus nägu vaatab vastu igast värvilisest ajalehest ning ajakirjast, peaaegu kõik kodumaised tele- ning raadiokanalid ekspluateerivad tema võlusid: kui ta ei ole parajasti saatejuht, siis on ta -külaline, ning vastupidi.
Ja miks ka mitte Eda-Ines on tarbijasõbralik nii sisult kui vormilt: turvaline, veetlev ning mõõdukalt ettearvatav. Tema karakteris ei ole tumedaid toone, mis teeb ta ühtviisi vastuvõetavaks kõigi ealiste, sooliste ja sotsiaalsete klasside jaoks.
Igavesed 1980ndad
Kaanetüdruku uus plaat «15 magamata ööd» tuletab meile meelde, et Eda-Ines on eelkõige laulja. Mäletatavasti jõudis ta laiema avalikkuse teadvusesse esimest korda just läbi muusika. See kõik oli viis aastat tagasi.
Tollal laulis Eda-Ines peamiselt elurõõmust ja armastusest, tema roheline kaabu ja süütu silmavaade sümboliseerisid küllap paljude jaoks paremat maailma ning (kadunud) noorust.
Vahepeal on tema laulud muutunud kurvemaks ja mõtlikumaks: uuel plaadil laulab ta mitmel korral külmast voodist, vastamata armastusest ning sellest, kuidas asjad võiksid olla, aga ei ole.
Tingib seda lauljatari kasvav vanus, raadio-onude kunstiline maitse või ühiskondlik (eel)depressioon, mine võta kinni.
Kui plaadi ühes meeldejäävamas palas laulab Ines, et sõidab «pisut üle saja» (mis on Eesti teedel teatavasti lubamatu sõidukiirus), siis oma loomingus Ines kiirust ei ületa. Isegi mitte pisut.
Plaadil leiduv muusika on täpselt sama selge ja kiretult ilus nagu lauljatari sinisilmade pilk albumi esikaanel. See on Eesti estraadi naispere argipäev: võtmata vähimaidki loomingulisi riske, püütakse meeldida kõigile.
Inese ja tema meeskonna kiituseks peab ütlema, et neil see ka õnnestub. Kõik plaadi 10 lugu kannavad välja, pakkudes (raadioeetris) tänuväärt vaheldust imporditud lööklauludele.
Teisalt on Inese kvalitatiivse stabiilsuse hinnaks teatav stilistiline ning emotsionaalne monotoonsus, millest rahvusvaheline muusikatööstus on viimasel kümnendil (hetkeks?) justkui välja rabelenud.
Selles mõttes viipab «15 magamata ööd» (nagu ka iga-aastane Eurovisioon) tagasi üle-eelmisesse kümnendisse või kuhugi veel kaugemale.
Ja seda eelkõige halvas mõttes, sest tegu on rutiinse ja kriitikavaba pöördumisega kivinenud struktuuride ning ebaisikulise väljendusviisi poole.
Asja ei suuda parandada ka see, et valitsevate trendide kiiluvees koosneb Eda-Inese repertuaar nüüd üksnes mina-vormis jutustavatest paladest ning lauljatar ise on läinud üle retsiteerivale laulumaneerile.
Samu nippe kasutav The Smilers võlgneb oma võlu ja veetluse paljuski asjaolule, et solist Sal-Salleri hääles ning intonatsioonis on veenvust ja karakterit.
Eda-Inesel kipub neid mõlemaid nappima, ehkki võrreldes eelmise plaadiga on edasiminek ilmne. Artistlikkus ei ole paraku üldse eesti poplauljate tugevaimaks küljeks.
Tavaline tapeet
«15 magamata ööd» kujutab enesest ühtset, ent lähemal vaatlusel siiski laialivalguvat tervikut. Pole see plaaditäis muusikat piisavalt salongilik ega intiimne, ta ei roki ega kutsu ka tantsima. Seega tavaline tapeet, läbi mille kumab ajuti võimalus millekski rohkemaks.
Ent kord napib helipildis massiivsust, kord on jälle liiga palju mõttetut sebimist jne. Nii saame terviku, kus aeglasemad palad ei erine millegi poolest kiiretest, edastatavad emotsioonid sulavad vaid väheste eranditega (nt nimilugu) üheks raadiokõlaliseks lärmiks.
Eda-Ines on oma muusikas natuke liiga turvaline ja ettearvatav, püüdes justkui seeläbi tagada enda lugudele eetriaega kõigi raadiojaamade sagedustel.
Tahaks talle ütelda, et: pane natuke rohkem mängu, võta väikegi risk!
Õigupoolest peab selle palvega vist hoopis Inese plaadi produtsendi poole pöörduma, kelleks on Hendrik Sal-Saller. Viimane on ka enamiku lugude autoriks.
Inese uuele plaadile annab suurema mõõtme ja tähenduse üksnes üldine foon. See on meie oludes igati professionaalne popalbum, korralik kodumaine mainstream.
Eriti tänu- ning tähelepanuväärseks teeb selle asjaolu, et kõik laulud on eesti keeles. Aga see on ka kõik: hetkel müüb imago muusikat, mitte vastupidi. Ines kui tapeet-inimene on laulja-Inesest palju suurem, muusika lohiseb lihtsalt järel.