Trikk ja kannatamatus. Mudist Helsingis

Kunstnik Peeter Mudist oma näituse avamisel Helsingi Taidehallis.

FOTO: Postimees.ee

Peeter Mudisti väljapanek Soome ühes mainekamas näitusesaalis Helsingi Taidehallis kannab muljetavaldavat institutsionaalset tähendust.

Retretti kunstikeskuse kolmandale talvenäitusele on langenud osaks meedia silmatorkav tähelepanu ja Taidehalli reputatsioon institutsionaalse väärikuse kinkijana lubab oletada, et tegemist on viimase aja ühe edukama katsega Eesti autori loomingu põlistamiseks välisriigis.

Ometi peaks pähklipurustamist tunnustades ja siiralt imetledes siiski küsima, kas antud väljapanek suudab välja rabeleda ülevaate- ja retrospektiivnäituste sagedastest institutsionaal-populistlikest põhjendustest ehk teisisõnu – kas Peeter Mudisti näitus on midagi enamat välisturu haaramisest ja autorimüüdi kõnetamisest, mis Mudisti puhul on eriti kerge tekkima ja mida senised meediakajastused on ka innukalt toitnud?

Poolel teel

Eestis on Mudisti looming sünnitanud hulgaliselt vormiepigoone, aga ka laiema publiku (ning osaliselt kriitika) seas näivad tema «firmamärgiks» olevat vormilised väärtused: «udutamine», värvide sulatamine, piirjoonte hägustamine.

Seetõttu võiks loota, et just välisnäituse retseptsioonis vabanevad Mudisti tööd vormitaagast, kuna see, mis siin eriilmelisena mõjunud, sulandub muuilma kunstipilti tunduvalt sujuvamalt. Lisaks kriitikanihkele võiks sedavõrd mahuka väljapaneku puhul, mis tööde arvult annab silmad ette ka kõigile Mudisti Eestis toimunud näitustele, loota samuti loometee sisulist analüüsi.

Pretensiooni selleks kahtlemata on, kuid kahjuks jäädakse poolele teele. Ilmselt ajanappusest tingitult jäi koostamisest kiirustav üldmulje, kus suurem rõhk oli pandud näituse mahule ning institutsionaalsele mõjuvusele kui avastamistööle.

Ümberkirjutamise asemel on teravik suunatud ülekirjutamisele, seniöeldu veelkordsele kinnistamisele, mida näitab ka näituse ülesehitamine kronoloogilisel printsiibil kümnendite kaupa.

Usin töö Soome erakogude ja siinsete riiklike kogude tühjaksammutamisel (üles on leitud isegi vähemalt mõnda aega kadunuks peetud skulptuur «Poeg sõjaväes») loob 1970ndate ja 1980ndate kõnetamispõhimõtteks keskendumise «krestomaatiale».

Välisnäituse spetsiifikat arvestades on see kahtlemata õigustatud, kuna Soome vaataja ei oota niivõrd talle tundmatu uusi tõlgendusi, vaid hitimasinat. Ent ka säärase alusprintsiibi puhul näeme, et (avamisel saatetekstideta) krestomaatia valik on lünklik ja mõnevõrra seostamatu.

Puudulik töö erakogudega (siinkirjutaja teada oli paari erandiga kasutatud kogu näituse koostamisel Eestist vaid ühte (!) erakollektsiooni) mõjutab ka 1990ndate väljapaneku sisulist mitmekesisust.

Vajadus, mitte harjumus

Ent kui ka selle näituse tugevaimaks küljeks tunnistada institutsionaalne vägevus, peaks küsimus, kas retrotraksid jäävad näituse jaoks kitsaks, õhku jääma.

Tean mitmeid autoreid, kelle loominguline pale erineb otsustavalt Mudisti töödest, kuid kes on siin-seal märku andnud oma teravdatud huvist kunstniku loomingu vastu (Jaan Toomik, Peeter Laurits, Hasso Krull jt).

Teadmata huvi põhjuseid, oletan siiski, et need ei tulene Mudisti teoste vormilistest lahendusteedest, samuti on Mudisti äärmiselt mitmeharulisest loomingust võrdlemisi keerukas otsida väga püsivaid temaatilisi kimpe või mitmeliikmelisi poeetilis-filosoofilisi lahendusrühmi.

Enamgi veel – mõnedki Mudisti tööde tähendusväljad hõivavad alasid, mida ülalnimetatud on kategooriliselt eitanud. Seega peab olema ikkagi ühtne allhoovus, mingi südamik, mida parema puudumisel nimetaksin teatud «väljakannatamatuseks».

Ehk on just see miski, mille järele praegu möllavas uusnaivismis ja tähenduslaiskuses igatseda – mingi väljakannatamatus, tööde taga peituv vajadus ja mitte harjumus.

Seegi tõdemus flirdib tugevalt romantilise kangelasmüüdiga, mis enamasti haagitakse hoopis avangardvooludes osalejatega, kelle hulka Mudistit kerge vaevaga lugeda ei saa. Ent ometi on isegi Mudisti loomingu äärealadel, tema maastikumaalides (ilmselt populaarseim ja kättesaadavaim maaližanr läbi aegade) trikk ja kannatamatus sees.

Siin saab märgiliselt oluliseks korraldajate otsus tõmmata näitusesaali ka mõned viimastel aastatel valminud maalid, mille vormiline askeetlus erineb otsustavalt Mudisti varasemate tööde koloriidi ja kompositsiooni läbitöötatusest.

Just neis töödes tungib see «väljakannatamatus» eriti selgelt esile. Ja kui see ongi kangelasmüüti loov kirjeldus, siis paljude muude märksõnade kõrval, mis siinkirjutaja jaoks Mudisti loomingu oluliseks teevad, tuleks kindlasti ära märkida Mudisti ning tema tööde enesekohast kergust ja irooniat.

Võimas kõnetus?

Mudisti arvuliselt väga rikas looming on aastakümneid püsinud publiku lemmiklapse staatuses, talle on erinevatel aegadel inkrimineeritud «literatuursust» või «ilu». Võib ju küsida – milleks tirida väikekodanluse lemmikut näitusesaali ja kuidas võib öelda, et iga tema teose taga on väljakannatamatus?

Ka mina ei suutnud antud väljapaneku baroksuses Mudisti iga teost imetleda, samuti ei ole ma päris kindel, kas tema tööd soovivad tänapäeva kõnetada sama võimsalt kui mõned teised autorid.

Ma ei suuda kuidagi lahti saada tundest, et Mudisti loomingu tuumsem osa läheb mulle väga korda.

Soome kriitik arvab

«[Peeter Mudisti] maalid kannavad endas mitmeid tundeid: rõõmu ja kurbust, luulelisust ja igatsust. Tihti on maalil mitu inimest, kes on kõik ikkagi omal moel üksi. Mudisti kunstis on tunda chagallilikku muinasjutulist hingust ja naivismile tüüpilist süütust. Ta lükkab detailid kõrvale ja keskendub olulisele.»

Anu Uimonen, Helsingin Sanomat

Kunstinäitus

Peeter Mudist

Retretti Kunstikeskuse III talvenäitus Helsingi Taidehallis

Avatud kuni 17. aprillini

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles