Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/04/2025057t1hb132.jpg)
Riina Luige arvates pakuvad Eestis turismifirmad oma Euroopa kolleegidega võrreldes liiga üheülbalisi ja kalleid pakette ning ei vaevu tegelema seenioride ja juunioridega.
Äsja lõppenud rahvusvahelisel Berliini turismimessil tituleeriti lõppenud 2004. aasta turismindusajaloo edukaimaks enam kui 760 miljonit inimest pakkis vähemalt kord aastas kohvri, et laias maailmas ringi vaadata. End maailma suurimaks reisirahvaks pidavad sakslased hoidsid lippu kõrgel selgi aastal: 74,4 protsenti ehk kolm sakslast neljast võttis ette puhkuse- või turismireisi, ja enamasti tegi seda rohkem kui kord.
Kus oleme Euroopa reisimaastikul meie eestlased, tekkis paratamatult küsimus.
Kuigi Eesti statistikaamet avaldab lõppenud turismiaasta kokkuvõtted alles mõne päeva pärast, räägivad kolme esimese kvartali tulemused, et rekordaasta oli see meilegi 295 825 inimest soetas endale üheksa kuu jooksul läbi Eesti turismibüroode reisipaketi. See tähendab, et 2003. aasta rekord oli juba kolm kuud enne aasta lõppu peaaegu käes. Kuid ometi on meil olukord sakslastega võrreldes täpselt vastupidine: meil reisib neljast inimesest üks. Põhjus on lihtne reisimine pole ülejäänutele taskukohane.
Rahakad igavlevad
Esimene meil, mille Berliinist naastes arvutis lahti võtsin, oli tulnud healt tuttavalt, kes kurtis, end igal suvel olevat fakti ees, et reisibürood pakuvad tuima järjekindlusega ikka ühtesid ja samu sihtkohti ning ta on käinud juba neli korda Küprosel, kaks korda Maltal, Türgis ja Hispaanias kaua võib! küsib ta. Ilmselt mitte enam kaua, sest suundumused Euroopas näitavad, et inimesed tahavad elu jooksul võimalikult lühikese aja jooksul võimalikult palju sihtkohti läbi käia ning pole nõus oma raha vaid ühte kohta summima.
Isegi reisibüroode töötajad kurdavad, et klientide hoidmine on raske, sest maksujõuline seltskond on kõik vähegi käimist väärivad kohad juba korra või paar läbi kapanud. Berliini messi mulje põhjal julgen väita, et just sealt meie hädad algavadki, et erinevalt Euroopa reisikorraldajatest peetakse meil «sõidukõlblikeks» vaid vanusegruppi 30 kuni 50, unustades, et on olemas ka noored ja seeniorid.
Mäletan veel hästi oma imestust 90ndate lõpus esmakordselt Austria mäesuusakeskusesse Ischglisse sattudes: inimesed, kes seal puhkasid, ei saanud hindade järgi otsustades olla kehval järjel, kuid lapsi (va päris pisikesi) neil kaasas ei olnud. Toona ei teadnud ma, et see polnud õige koht sellise küsimuse esitamiseks, sest tegu oli ühe Euroopa kalleima talvekuurotiga ja seal polnudki «laste koht». Tuli välja, et lastel ja noortel ongi omad kohad, kus käia ja mõistagi sootuks teised hinnad.
Aasta tagasi juhtusin olema Rootsi suusamägedel ajal, mil Skandinaavia koolides oli suusalaagrite aeg. Mäed kihasid rootsi, taani ja soome lastest, suusaküla hingas rõõmsas mitmekeelses rahvaste segasummasuvila rütmis.
Ainukesed, keda seal polnud, olid eesti koolinoored. Miks? Sest nagu toona, on ka praegu olukord Eestis selline, et reisida saavad vaid lapsed, kelle vanematel on rahakott puuga seljas, sest mingeid tõeliselt odavaid noortereise pole lihtsalt olemas. Iga õpetaja teab, milline peavalu on Eesti oludes klassiekskursiooni või väljasõidu korraldamine ja et firmasid, mis õpilastele hinnasoodustust teevad, võib ühe käe sõrmedel kokku lugeda ja sõrmi jääb ülegi.
Noortele ei mõelda
Teine üllatus tabas mind Berliinis noorteturismi võimalustega tutvust tehes, kus nägin virnade viisi vaid noortele ja lastele (tõepoolest vanuses 626!) mõeldud reisikatalooge. Rääkimata sellest, et puhke- ja reisivõimaluste valik oli geograafiliselt lai, oli see rikas ka sisult ja vormilt ning nagu sellest kõigest oleks veel vähe oli see kõik supernormaalsete hindadega. Pane ainult kamp kokku, ja tuld!
Jah, need on täiesti odavad majutuspaigad, enamasti hirmkallitest keskustest eemal, lihtsa olmega, paljukohaliste magamisruumidega, kämpingutes või isegi telkides ööbimisega kuid see-eest Aadria mere või Balatoni järve ääres, Hispaanias ja Korfu saarel.
Kas meil on asi tahtes või rahas, et noorteturism jalgu alla ei saa? Miks see mujal end ära tasub ja meil väidetavalt mitte?
Samavõrd, kui endale «lebotamisreisi» ostnud ületöötanud kodanik tahab ainult rahu ja vaikust ning ei mingit titekisa, tahavad ka noored olla koos omaealistega, vaba vanemate näägutamisest ja pidevast ootusest «südamest tulevale tänulikkusele ilusa reisi eest.».
Lastega emmed tahavad olla koos teiste lastega emmedega ja ekstreemsuste otsijad olla pundis teiste «hulludega» igaüks tahab oma, sest nii on mõnusam! Aga meil pole reeglina valikut: lennuk ette, buss ette, üks hotell, üks bassein ja üks söökla ja kõik koos!
Reris kui peen rätsepatöö
Sellest, et igasugune gemüse-aeg, nagu seda meil veel turisminduses serveeritakse, on mujal maailmas lõplikult möödas, räägib selgemast selgemalt ka Berliinis välja toodud trend: reisipaketid muutuvad järjest spetsiifilisemateks ja segmendid, kellele need on mõeldud, järjest nüansseeritumaks. See tähendab seda, et turist tellib järjest peenemat rätsepatööd ja seda mitte individuaalreisi, vaid grupireisi raames.
Kuid nagu ütles eravestluses üks kogenud turismifirma juht, on nii juuniorid kui seeniorid reisifirmadele üsna «tüütud kliendid» jamamist on palju, riske samuti ja sisse ei too suurt midagi.
Kardan, et see lause väljendab rohkem, kui soovime see ongi üleüldine suhtumine: andke meile maksujõuline, endaga toimetulev ja hea tervisega klient, küll me temaga hakkama saame. Aga kui palju neid Eestis on? Näpuotsatäis ja needki juba büroode vahel isiklikke sidemeid pidi ära jaotatud, sest mis sa hädaga teed.
Messil avaldati ka 2004. aastal saksa teadlaste läbiviidud uurimustulemused inimeste puhkuse- ja reisiharjumuste kohta. Spetsialistidele pole 82 miljoni elanikuga riigi kodanike arvamus sugugi ükspuha sakslased on suurimad reisijad maailmas ja just nemad loovad turismiturul uusi trende. Selle, mida sakslased praegu, teevad varem või hiljem läbi kõik.
Kui Saksamaa seenioridest (65+) reisis kolmkümmend aastat tagasi vaid 38 protsenti, siis nüüd reisib rohkem kui 70 protsenti neist regulaarselt, jäädes vaid seitsme protsendiga alla kõige innukamale ja rahakamale nooremale keskeale. Seenioridest on saanud turismis kõige kõvemad tegijad.
Ning enne medispaadesse ja taastusravikliinikumidesse värsket õhku ja reumat ravima saadetud memmed nõuavad endale sedasama, mida tarbivad nende lapsed ja lapselapsed: kultuuri, aktiivset puhkust ja nagu ütles messil üks seiklusturismi reisikorraldaja, on näiteks Antarktika ja liivakõrbe safarite seltskond «märgatavalt küpsem» kui plaaidel peesitajad.
Aga kus siis meie vanaemad-vanaisad käivad? Kui kaua me õigupoolest kavatseme end lohutada sellega, et see ongi normaalne, et meie praegused seeniorid saavatki endale reisimist lubada vaid laste rahakoti abil?
Miks meie ei saa?
Küsimus on üldises suhtumises noortesse ja seeniorturistidesse kui tegelemist väärivatesse klientidesse.
Milleks võrrelda võrreldamatuid, mõtleb nüüd nii mõnigi Saksamaal võimalused hoopis teised, palgad kõrged ja elu ilusam. Kuid ärgem tehkem taas kord seda viga, mida me, eestlased, tihti teeme, et oma saamatust õigustada võrdleme teiste suuri sissetulekuid ja oma madalaid kulusid, ja siis tundub muidugi, et Berliini pensionär, Hannoveri koolipoiss ja Leipzigi taksojuht elavad nagu miljonärid.
Küsimus, miks nemad seal reisivad ja meie sama staatusega inimesed mitte, on minu arusaamist mööda selles, et seal kusagil Saksa reisibüroos istub laua taga palju inimesi, kes just sellega tegelevadki, et ka pensionär, koolilaps ja madalapalgaline taksojuht oma reisirõõmust ilma ei jääks.