Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/04/2025223t1h61f1.jpg)
Sel märtsihommikul, kui ma Agadiri Al Moggari hotellis ärkan, ladistab lakkamatult vihma see pole just parim tervitus linnalt, kuhu olin saabunud kindla plaaniga võtta päikest, varbad vette kasta ja end lamamistoolis lesides apelsinidest oimetuks süüa.
Esimesed «ohhid ja ahhid» pudenesid eestlastest linnaekskursantide suust kohe, kui postkaardilikult kaunid küpsetest viljadest lookas apelsinipuud nähtvale ilmusid.
Agadir Maroko Pärnu
Buss krutib end mööda serpentiini linna kohal kõrguvale Kasbahi mäele, mille küljele on usinad käed kividest ladunud kolm siin riigis olulisimat sõna: jumal, isamaa, kuningas. Siit, kaktuseväljade keskel asuvate 16. sajandist pärit kindlusemüüride vahelt avaneb Agadirile (berberi keeles «viljaait») suurepärane vaade, kuid väike soovitus ärge nautige seda vaadet kaameli seljas, või muidu kannate selle elamuse elu kalleimate lolluste logiraamatusse.
Linna ajalugu ulatub 12. sajandisse, mil siia asusid elama esimesed berberi hõimud, kuid hea sadamaga linna pärast on tüli kiskunud nii portugallased, sakslased kui prantslased. Prantsuse protektoraadi alt vabanes Maroko alles 1956. aastal.
Euroopa kultuuri tugevat mõju on aga märgata kõikjal: esimene võõrkeel on prantsuse keel ja nagu eelmine kuningas Hassan II tabavalt on öelnud, on Maroko nagu puu, mille juured on Aafrikas, kuid lehed hingavad Euroopa õhku. Niis see tõepoolest on.
Agadiri sadamat võib nimetada maailma sardiinisadamaks number üks, kust kunagiste kulla- ja orjalastide asemel lähevad nüüd teele teravili, sool, aed-ja puuviljad ning kuulsad Maroko tsitruselised.
1960. aastal toimunud maavärin tappis 15 000 elanikku ja pühkis kunagise araabiapärase vanalinna Medina maa pealt. Just seetõttu erineb Agadir ülejäänud Maroko linnadest ning on igati tänapäevane kuurortlinn.
Kuus linnaosa on väljanägemiselt aga üsna erinevad: kohe-kohe buldooserite alla jäävad pesunööridest ümbritsetud kehvad savionnid asenduvad peagi euroopalike puhkuseapartementidega, kerkivad aina uued siredad hotellid ja tavaliste linnakodanike ulualused vahelduvad apelsinipuude ja mitmevärviliste, üle aedade langevate bugenvilleate lopsakusega rikkurite rajoonis. Rikka pere eluaset reedab peale iki väljanägemisega ka valvuriputka.
Vaibad ja hõbe
Vaibapealinna Tafraouti ja hõbeseppade juurde Tiznitisse asume teele varahommikul ja nagu kuri saatus jälle sajab. Mõnele reisikaaslasele on nii ehk paremgi, sest kõrgel Atlase mäeaheliku serval tundide kaupa bussis kõõlumine, liiatigi alla kuristikku kiigates, käiks paljudele üle jõu.
Kuid need, kes suudavad silmad lahti hoida, näevad lummavate vaadetega orgusid, õitsvaid mandlipuusalusid, kaktusevälju ning justkui väljasurnud ja muust maailmast ära lõigatud väikesi berberi külasid.
Meie võrratu giid Maire Makarjan ütleb, et just sellistes külades, nende siniste luukidega akende taga sünnivadki imelised berberi vaibad, filigraansed vase- ja sepatööd, pargitakse sametpehmeid kitsenahku ja värvitakse maailma kaunimad lõngad.
Marokos olles ei saa te jätta käimata vaibapoes ja tegelikult tahan öelda, et sealt on lausa lubamatu eheda vaibata lahkuda. Tahtsin tuua vaiba just sealt pärapõrgust ja just sellise, millel berberi naiste sõrmede puudutust veel tunda on.
Põlvitame sitikmustade silmadega kaupmehega vaibakuhilal pea tunni. «Sa oled kange nagu berberi naine,» ütles ta lõpuks, kuid võtan seda kui komplimenti ja saan oma tahtmise.
Berberid on võrratud kauplejad ja isegi kui nad saavad küsitud hinnast vähem, ei lahku nad teist kunagi viha või solvumisega. Tõelise kauplejarahvana on nad keeltes üliandekad, mida tõestas nauditava eestikeelse müügiõuga üks Marrakechi rohupoe omanik. Muidugi lahkus terve grupp sealt kotitäie ostudega: kes hispaania kärbse, kes argani õli, kes muskuse või muu imelise nutsakuga. Tizniti hõbedasepa juurest tõin kaasa berberite kauni hõbeehete, kuid tunnistan, et kauplemine võttis mõlemad pooled üsna hingetuks.
Imetabane Marrakech
Isegi kui ma väga püüaksin, ei suudaks ma teile sõnadega silme ette manada pilti sellest muinasjutulisest linnast. Marrakech, see iidne berberi kultuuri kants on nii eriline, kirjeldamatu ja haaramatu! Punase linnamüüri järgi nime saanud linn on «laenanud» oma nime ka Euroopa keeltes kasutatavale riiginimele Maroko.
11. sajandist pärit Kutubija moee, imeliste maalitud interjööridega Bahia palee (siin filmiti «Ali-Baba ja 40 röövlit»), sajandeid unustusehõlmas olnud Saadide dünastia hauakamber ning kõige krooniks kohalik souk koos Djeema el-Fna ehk muinasjutuvestjate väljakuga on imed, mida tuleb näha. Siin näete oma silmaga, kuidas näeb välja 1001 öö muinasjutt koos oma värvika tegelaskonnaga: maotaltsutajad, kõhutantsijad, rändmoosekandid, hennamaalijad, akrobaadid, ennustajad, ahvipärdikutega fotomodellid ja kümned rändkohvikupidajad on lahti löönud oma varikatuselaused kõik on kohal!
Kunagi löödi siin maha kurjategijate päid ja rahvas räägib, et verejäljed pole tänaseni kulunud. Magusa piparmünditee, lihavarraste ja värske valge leiva lõhn seguneb tänavamustuse, loomade, vürtside ja inimeste lõhnaga see on kirjeldamatu! Siinse souki salapärastes ja lõpututes labürintides traavivad päevas tuhanded elamusi otsivad turistid ja siin on seigelnud isegi James Bond.
End hiljem Pariisis sisse seadnud Eduard Wiiraltki elas vahetult enne Teist maailmasõda Marakechis.
Vahel võib saatus viia meid sinna, kuhu kõige vähem oleme kavatsenud sattuda, ja juhtub veel teinegi asi, mida üldse polnud kavas me muudame oma seniseid hoiakuid ja arusaamu ning tagatipuks tunneme hinges magus-valusat tagasipöördumise soovi. Marokos juhtub see teiega kindlasti.