Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2022/11/08/14948156t1h1c2e.jpg)
Enn Veskimägi arvates vajab meie ühiskond rohkem dünaamilist ja parempoolset mõtlemist, et majanduskasvu jätkamine oleks tagatud.
Eesti tööandjad on nüüdseks organiseeritult tegutsenud 88 aastat. Kuigi Eestis on pärast taasiseseisvumist valitsenud enamalt jaolt paremtsentristlikud valitsused, nõuab ettevõtjate ja majanduse huvide kaitsmine tööandjatelt ka praegu tugevat keskorganisatsiooni ja aktiivsust.
Taasiseseisvumise algusaastatele omane dünaamiline ja parempoolne mõtteviis on Eestis jäämas järjest enam vähemusse. Aina rohkem kohtame üleskutseid juba teenitud rikkuse ümberjagamiseks.
Eesti majandusele tagasid kiire edu algusaastatel tehtud õiged rahandus- ja majanduspoliitilised otsused. Kuid eelis on hakanud lumena käest sulama ning majanduse hoog raugema.
Kui võrdleme ennast Balti riikide kontekstis, oleme nii maksukoormuselt kui riigi kulutustelt selgelt esikohal. Tööviljakuse osas on meie selja taga Euroopa Liidus vaid Läti.
Vähe töötegijaid
Kuigi ettevõtluse maksud laekuvad järjest paremini, ei ole maksumäärasid Eestis oluliselt vähendatud. Maksulaekumise kasvu on aga kasutatud hoopis avaliku sektori kulude suurendamiseks, mitte majanduse elavdamiseks. Sealjuures kasvab riigi roll majanduselus aina suuremaks ja see on Eesti konkurentsivõimele kahjulik.
Eestis kiputakse unustama olulist tõsiasja, et majandus ei saa toimida ilma vajaliku tööjõuta. Igal aastal lahkub meie tööturult tuhandeid inimesi pensionile. Kuidas leida tööturule lisatööjõudu, et pidada üleval üha paisuvat pensionäride armeed?
Praegu töötab avalikus sektoris ligi kolmandik Eesti töötavast elanikkonnast. Selline tase on omane vaid väga rikastele riikidele. Riigisektoris olevate töötajate arvu vähendamisel toome erasektorisse juurde hädavajalikku inimressurssi, mis võimaldaks Eestil edukalt seista vastu demograafilise olukorra halvenemisest tingitud majandussurutisele.
Kuid vajalike töökäte kaasamiseks on olemas ka alternatiivseid võimalusi. Tööandjad on pakkunud välja võimaluse kaasata ajutiselt kõrgelt kvalifitseeritud välistööjõudu.
On välja arvutatud, et ühe hea spetsialisti tulek Ukrainast, Hiinast või Indiast loob Eestis juurde 3-4 uut töökohta, mitte ei võta kohalikelt tööd eest ära, nagu sageli kardetakse. Kasutagem siis seda võimalust, aga loomulikult mõistlikkuse piires.
Euroopa kõige paindlikum tööturg on Suurbritannias, kus tööpuudus on järjest enam ununev mõiste. Töötuse madal tase on saavutatud tänu sellele, et paindlikud töövormid ning muu hulgas ka välistööjõu kaasamine on loonud majanduses järjest rohkem uusi töökohti.
Jäigad seadused
Inimeste palkamine, aga ka vajadusel nendest vabanemine on muudetud tööandjatele jõukohaseks.
Euroopa kõrgeim tööhõive valitseb aga Taanis, kus töötajate tööle võtmine ja töölt vabastamine on ettevõtjale muudetud isegi lihtsamaks kui USAs. See on toonud kaasa väikeettevõtluse plahvatusliku arengu. Eestis on aga tööjõu kõrge maksukoormus ning jäigad töösuhted kaasa toonud rohke FIE-nduse, mis tõestab ilmekalt, et töösuhete regulatsioon on Eestis ajale juba vägagi jalgu jäänud. Euroopa tööandjad on valjuhäälselt asunud nõudma Euroopa majanduse reformimist.
Poliitilises plaanis on need eesmärgid sätestatud Lissabonis strateegias, mis peaks vähendama majanduslikku lõhet dünaamiliselt areneva USA ja stagneerunult tammuva Euroopa vahel.
Ameeriklaste tööstiili eristab eurooplaste omast eelkõige see, et ameeriklasest ärijuht ei lähe mitte kunagi puhkusele, kui ta on just saanud suurtellimuse.
Eurooplase puhkuseplaane ei kõiguta miski kui 1. augustist 31. augustini on plaanitud puhkus, siis ei vasta ükski telefon selles kontoris.
Kiire sotsiaalkulude kasv
Eesti konkurentsivõime huvides peaks seega olema anglo-ameerika majandusmudeli ülevõtmine, mitte euroopaliku konkurentsivõimetu sotsiaalmudeli ülistamine.
Eesti palgad ning kulutused sotsiaalkaitsele on kasvamas kiiremini, kui seda võimaldab meie majanduskasv.
Tööandjate ülesanne on tuletada meelde, et pikka aega ei ole selline areng sugugi jätkusuutlik. Kui tööjõukulud kasvavad tootlikkusest kiiremini, oleme peatselt olukorras, kus kulude kokkuhoiuks tuleb tootmine ümber kolida Venemaale, Ukrainasse või Aasiasse. Ilma kodumaise tööstuse ja tootmiseta kaotame aga suure osa oma iseseisvusest.
Selline jutt pole kindlasti meeltmööda suuremale osale töövõtjatest. Kes meist ei sooviks vähem töötada ja rohkem puhata?
Tööandjate huve ei tohiks siiski vaadelda lahus ühiskonna huvidest või, mis veel hullem, neid omavahel vastandada. Ilma tugevate tööandjateta ei ole võimalik üleval pidada iseseisvat riiki. Ilma tööd tegemata pole võimalik saavutada heaolu kasvu.
Kõne Tööandjate Keskliidu konkurentsivõime konverentsilt «Tuulelohe lend»