Vikerkaar on viivuline iluvälgatus

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Rain Rosimannuse arvates tuleks uus valitsuskoalitsioon moodustada erakondadest, kes kuldmune uue valitsuse programmikorvi juurde panevad, mitte teiste omi ära ei lõhu.

Ma ei tea, kes mõtles välja termini «vikerkaarevalitsus». Paraku pole mingit sellist koalitsiooni kunagi olemas olnud. Oli vaid ajutine ühisrinne demokraatlike väärtuste kaitseks, mis liitis hetkeks kõik parlamendierakonnad peale ühe.

Hapruse ja lühiealisuse märki kannaks selle nime all ettekujutatav erakondade liit parlamendis. Esiteks seetõttu, et sellise valitsuses osalemise vastu on entusiastlikku huvi üles näidanud vaid pisuke parlamendivähemus. Ennekõike Rahvaliit ja sotsiaal-liberaalid. Ka Reformierakond on olnud koostööst huvitatud. Paraku teeb see kokku vaid 41 häält ehk vähem kui vähevõitu.

Virmaliste valitsus

Sotsiaaldemokraatide ja Isamaaliidu valmisolek sellise koalitsiooniga liituda on olnud tagasihoidlik, et mitte öelda olematu. Jutuajamised nende erakondade esindajatega on kujundanud mulje, et heal juhul ollakse valmis toetama selliste osalistega vähemusvalitsust Riigikogu saali nurgast, ehk selles ise osalemata.

Nõrk ja ebakindel oleks taoline sigrimigrivalitsus aga seepärast, et selline liit põhineks negatiivsel programmil, kahel eitusel. Väiksemate erakondade ja rühmituste eitusel kahe suure parlamendierakonna – Res Publica ja Keskerakonna – suhtes. Ning väiksemate erakondade soovil tasalülitada Reformierakond selle valitsuse sees.

Viimane soov ilmnes selgelt juba Riigikogu juhatuse valimiste eelsetes kõnelustes. Neli väiksemat parlamendirühma panid seljad kokku ja üritasid sundida koosluse suurimat, Reformierakonda Andres Lipstoki toetamisest loobuma, hämmastades sellise käitumisega ka Isamaaliitu. Samasugune tegevusmuster korduks mis tahes küsimuse arutelul kujutletavas taevakaarevalitsuses.

Milline oleks sellise eitusel ja tasalülitamisel põhineva valitsuse positiivne sisu, edasiviiv programm? Kardetavasti olematu. Pigem pisinikerdamine kui millegi olulise teokstegemine. Antud juhul ei annaks kaks miinust plussi. Juba on osaliste suust kõlanud üleskutsed tulumaksureformi pidurdamiseks ja vanemahüvitise äravusserdamiseks.

Kaheks aastaks, mis on jäänud korraliste parlamendivalimisteni, on seda liiga vähe. See oleks just nimelt see suvevaheaja valitsus, millest peaminister Parts kõneles. Ja siin peab tunnistama, et oleme lahkuva peaministriga sama meelt – mingi sarnase käsist-jalust seotud ja vesise vähemusvalitsuse moodustamisega Reformierakond nõus ei ole. Ilmselt samadel kaalutlustel ei tõtta sellisesse liitu ka sotsiaaldemokraadid ja Isamaaliit.

Seesuguse keskmise ümber vegeteeriva valitsuse loomine oleks eriti sobimatu tänase ühiskondliku debati taustal, mis heidab riigi juhtidele ette positiivse rahvusliku eesmärgi, programmi ja poliitika puudumist (J. Aaviksoo, T. Õnnepalu, M. Lauristin).

Muidugi ei saa viimast etteheidet päris puhta kullana võtta. Neis kurtmistes on ka omajagu tavapärast soravat virinat. Ja on ka tubli annus erapoolikut maailmavaatelist kriitikat – mitte et Eestil poleks suunda, vaid kriitikutele praegune suund lihtsalt ei meeldi. Kuid põhiosas on meie ühiskonnakriitikute sõnum selge ja vaieldamatu. Vajame jaatavat ja ühendavat sihiseadet.

Positiivse eesmärgi ihalus

Vajame ka positiivset valitsust. Selge ja konkreetse programmiga. Millega peaks see valitsus tegelema? Järgmise 50 aasta valitsuste programmis ei saa olla teist või suuremat ühiseesmärki kui vasturohu leidmine eestikeelse rahvastiku kokkukuivamisele. Selles mõttes on kummaline kuulda jutte, et Eesti arengul pole eesmärki, kuna targad mehed ja poliitikud pole viitsinud seda välja mõelda.

Keegi pole välja mõelnud ühe rahvakillu, ühe rahvuse soovi kesta ja kasvada. See on rahvuse loomulik soov ja tung, mis on kirjas ka Põhiseaduse esimeses lõigus. Iseseisvuse taotlemine, pürgimine ELi ja NATOsse on olnud selle loomulikud väljendused. Nii kaua, kui meid ohustab rahvastiku kokkusulamine, pole mõtet mingit muud spunki või Nokiat otsida.

«Eestluse elujõust» rääkides mõeldakse meil paraku liiga tihti vaid kohaliku looma- ja teraviljakasvatuse elujõudu.

Tegelikult peaks tulevane valitsus töötama nagu hull vanemahüvitise ja selletaoliste sammude edasiarendamise, mitte nullimise kallal. Kõige hullem, mis riik võib teha, on rikkuda see positiivne lapsemuretsemise õhkkond, mis vanemahüvitise kehtestamisega on tekkinud. Selle õiguspärase ootuse purustamine, millele tulevased emad on oma tulevikuplaanid rajanud, oleks tõepoolest kuritegu eesti rahva vastu.

Võrdsustamise eestkõnelejatele teadmiseks, et viimane statistika näitab alammääras makstava hüvitise vähenemist ja ülemmääras makstava suurenemist. Saame näha, kui püsivad need trendid on – kas ka kõrgemapalgalised töötegijad hakkavad järjest enam sünnitama. Igal juhul pole mõtet käituda nagu elevandid kristallikaupluses. Need on haprad protsessid ja võtavad aega.

Kui jaksame hüvitise maksmise perioodi pikendada, siis võime seda kaaluda. Kuid sedagi sammu tuleb enne üheksa korda mõõta. Ei tohi unustada, et vanemahüvitis ei ole mingi tavaline sotsiaaltoetus, kus võistelda suuremate numbrite väljahõikamises. Seda ei saa vaadelda lihtsalt rahavoo pikkuse seisukohalt. Hüvitise eesmärk on pere- ja tööelu ühitamise kergendamine.

Et tekiks lapsemuretsemise jaoks suurem turvalisus. Peame arvestama, et kui pikendame maksmisperioodi, hoiame vanemaid ka tööturust kauem eemal. Ja suurendame sellega nende riski kaotada oma oskused ja tulevikus ka töö. Võib-olla on mõistlikum siiski keskenduda pudelikaelale endale – lastehoiule ja lasteaedadele.

Aitab munade koksimisest

Kindlasti tuleb jätkata ka tulumaksu alandamisega. Tulumaksu langetamise kriitikud võiksid punase sotsiaaldemokraatia aegadest tulla tänapäeva ja vaadata, mis toimub ümberringi. See ei ole mingi kapriis, vaid samm, mille sisuks on uued töökohad, inimeste suurem vabadus ja valitsusbürokraatia kriitiline ülevaatamine. Küsimus ei ole siin mingis Eesti eripäras, küsimus on selles, et teistest mitte maha jääda.

Vanemahüvitis ja tulumaksu langetamine on kindlasti kaks kuldmuna, mis tulevase valitsuse programmikorvis peaksid sisalduma. Ükskõik siis kui parem- või pahempoolse valitsuse omas.

Ilmselt tuleb sündival valitsusel lahendada ka tervishoiu rahastamise probleemid, kõpitseda pensionisüsteemi ja lükata tagant haldus- ja haridusreformi. Vahepeal ka presidenti valida.

Vikerkaare seltskonna väheste kokkusaamiste ebameeldivaks küljeks oli paraku ka laua tagant õhkuv soov teha koostööd põhimõttel – lõhume teiste programmilised kuldmunad ära. See ei lähe. Uus valitsusliit tuleks luua erakondade vahel, kes suudavad korvi kuldmune juurde panna.

Reformierakond on kindlasti valmis sellise jaatava valitsuse moodustamises kaasa lööma. Kuid sellise valitsuse kokkupanek ei ole ühe erakonna eraasi. See on kõigi vastutustundlike erakondade asi.

Ka Res Publica ei saa siin lihtsalt kõrvaltvaatajaks jääda. Juhan Partsil pole mõtet üritada näidata, et Res Publical praeguse valitsuskriisi esilekutsumisel rolli polnud. Valitsused kukuvad kui peaministrid väsivad või parlamendid väsivad peaministrist.

Valitsuse tagasiastumise sidus ministri eksimusega Parts. Valitsuse vedamine pole kindlasti kerge töö. Võib mõista, et Res Publica tahtis puhkust ja mõtlemisaega. Paraku ei ole poliitikas puhkepäevi. Tuleb uuesti käised üles käärida.

Kui erakonnad jaatava valitsuse kokkupanemisega hakkama ei saa, oleks tõesti õigem teha uued valimised.

    Tagasi üles