Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõnis Kaasiku arvates on keskkonnainspektsiooni ametnikud läinud liiale bürokraatlike nõuete tagaajamisega ning looduskaitse sildi all häiritakse tegelikult ettevõtlust.
Politseiriigist rääkides ei mõelda ainult traditsioonilisi õiguskaitseorganeid. Eestis on pea iga ministeeriumi haldusalas üks või mitu inspektsiooni või muud asutust, ametkonnale alluvat sunniaparaati, kellele on seadusega antud pea sama suured õigused kui politseiuurijatele välja kutsuda, üle kuulata, trahvi määrata, kriminaalasi algatada.
Küllap on kõigil järelevalvajatel ka mõõdikud ilusasti kirjas. Kui ka ei ole, siis eksisteerivad sellised mõõdikud vähemalt iga juhi peas. Kuidas muidu oma tulemusi demonstreerida? Ikka koostatud protokollide arvu ja määratud trahvide järgi. Mida rohkem, seda tulemuslikum.
Mõõdikud juhtide peas
Tekib absurdne olukord, kus inspektorite järjest parema töö tulemusena õiguskord mitte ei parane aasta-aastalt, vaid halveneb, sest igal järgmisel aastal tehakse eelmisest rohkem protokolle. Ka kõik need ametnikud teenivad Eesti riiki ning arvatavasti ühinesid imestajate kooriga pärast viimast arvamusküsitlust, kus selgus, et Eestis soovib ettevõtlusega tegeleda vaid 12 protsenti inimestest. Tänase seisuga saab iga kolmas Eesti töötegija, kaasa arvatud need sajad inspektorid, palka riigilt.
Konkreetse näite tahan ma tuua Ida-Virumaalt, valdkonnast, mida ma tunnen. Jutt on keskkonnainspektsioonist, lühikese ajaga 200 töötajani kasvanud ja enam kui 53-miljonilise eelarvega järelevalveasutusest, kes oma töö mõõdikud, s.t protokollide arvu ja määratud trahvid aastate, maakondade ja rikkumiste lõikes internetis ilusti kirja pannud. Seda on vaja, sest ka teised inspektsioonid raporteerivad aeg-ajalt avalikkusele, kui mitut ettevõtjat ja millise summa eest nad trahvinud on.
Hea saak
Omavaheline võistlus ja tulemuste võrdlemine viib asja edasi, seda teame juba minevikust. Parim aasta nii keskkonnainspektsioonile kui tema Virumaa osakonnale oli 2003. Protokolle tuli 8256, neist 1154 Ida-Virumaalt.
Trahvisumma igati korralik: ligi kuus miljonit krooni. Nelja viimase aastaga on keskkonnainspektsioon koostanud 33 837 protokolli, neist Ida-Virumaal 3640. Teised inspektsioonid, tehke järele!
Ja ega ka alanud aasta prognoos tõota halvem tulla. Arvan, et pea iga selle töökohtade puuduses vaevleva maakonna ettevõtja on vähemalt korra viimase kolme aasta jooksul saanud tunda keskkonnainspektsiooni karistavat kätt.
Päevade viisi, vahel koguni igas kuus, on inspektorid istunud Virumaa ettevõtetes oma Narvas resideerivate teenistuskaaslaste väljaantud litsentside ja lubade, viimaste täitmiseks ettevõtjate koostatud aruannete, raportite, saatelehtede virnade taga, leidmaks mingitki erinevust, vähimatki ettekäänet protokolli, veel parem kui mitme koostamiseks.
Kui sadade näitajate kõrvutamisel leitakse üks kas või ümardamisvea piires erinev arv, järgneb ettevõtte juhile karmisõnaline kutse ülekuulamisele koos ähvardustega, mis kõik teda ootab, kui ta kutses märgitud ajal inspektori palge ette oma väärteost aru andma ei tule. Kui kontrollitud paberitest protokolli koostamiseks alust ei leia, saab uurima hakata statistiliste aruannete keskkonnateenistusele saabumise kuupäevi.
Saastetasude seadus näeb ette, et iga ettevõtja peab esitama kvartaali aruandeid jäätmete ja veekasutuse kohta. Lisaks kvartaliaruannetele tuleb selle aasta 9. jaanuaril kehtima hakanud keskkonnaministri määruste 138 ja 139 järgi vastavalt 20. jaanuariks ja 1. veebruariks saata keskkonnateenistustele veel üks aruanne, mis liidab nelja eelmise aruande arvud kokku. Üsna sisutu paber, mille keskkonnateenistuse või info- ja tehnokeskuse arvutiprogramm võiks kvartaliaruannete põhjal ise produtseerida. Kuid siit leidis keskkonnainspektsioon kullaaugu.
Kiirkorras koostati keskkonnateenistuste saabunud kirjade registrite põhjal nimekirjad ettevõtetest, jäätme- ja veeseaduste rikkujatest, kellelt paber polnud vajalikuks kuupäevaks sihtkohta jõudnud. Ettevõtete ja omavalitsuste juhtide aadressil läksid teele sajad väljastusteatega ülekuulamiskutsed keskkonnakaitsealaste väärteomenetluste alustamiseks.
Sajad ettevõtete ja omavalitsuste juhid, jättes muud pakilised toimetused sinnapaika, sõitsid risti-rästi üle Eesti ülekuulamistele, seletuskirju kirjutama, inspektoritele oma väärteost aru andma. Mis sest, et enamasti oli kutse väljasaatmise päevaks «ülitähtis» aruanne juba ammu kohale jõudnud. Kuid pärast määrusesse kirjutatud kuupäeva, järelikult rikkuja, kes väärib protokolli ja karistust.
Protokoll iga hinnaga
Kui arvestada, et jäätmete puhul peab aastaaruanne olema kuupäevaliselt kohal enne kui neljanda kvartali aruanne kinnitatud, ja vee puhul jääb kahe aruande vahele vaid mõni päev, on ettevõtetel esimesel puhul võimatu ja teisel juhul väga raske karistusest pääseda.
Nelja silma all inspektorid isegi tunnistavad, et neil on ettevõtjate ees häbi, kuid ülemused nõuavad näitajaid. Ka minul on häbi, et kunagi mu enese osavõtul loodud inspektsioonist on saanud hingetu protokollide produtseerimise aparaat ja malakas järjest vähemaks jäävate ettevõtjate nuhtlemiseks.
Olukorda pole võimalik muuta seadusandlikult, kuigi elementaarsed vead tuleb määrustes ära parandada. Muuta tuleb inspektsiooni juhtivate inimeste mõtteviisi, teada anda, et ka nende käitumisest sõltub nii kodu- kui välisinvestorite suhtumine Eesti riiki.
Ei aita ka pugemine looduse ja inimeste tervise kaitsmise ilusate loosungite taha. Riik on saatnud õrnale ettevõtlusmaastikule sadu, kui mitte tuhandeid seadusemalakaga varustatud inspektoreid, kes seal riigi ostetud tanksaabastes ringi trampides tallavad ära need vähesedki idanema hakanud ettevõtlusalged.