Trammid ei pea olema utoopia

Tartut on ikka peetud hea elukeskkonnaga linnaks, mille väiksus ja kompaktsus võimaldavad elanikel nautida puhast elukeskkonda, vähest müra ja stressivaba elutempot. Hea elukeskkond on muu hulgas meelitanud siia väljapaistvaid kodanikke ja saanud määravaks teguriks paljudele püsivat elukohta valivatele tudengitele.

Elukeskkond on Tartu üks trumpe ja seetõttu on linna valitsejate üks esmaseid ülesandeid seista hea selle parendamise eest.

Pärast poolteiseaastast eemalviibimist oma kodulinnast pean kahjuks nentima, et olukord on muutunud halvemaks ja liikluspildi poolest sarnaneb Tartu väga suurlinnadega.

Tartu teedel ja tänavatel vuravate autode rohkus, pidevad probleemid parkimiskohtadega, tipptundidega kaasnevad ummikud, kus soovitud vasakpöörde tegemiseks kulub kümneid minuteid, lõputud sabad raudteeülesõidukohtades, lisaks autoderohkusega kaasnev müra ja heitgaasid.

Kujunenud olukorras ei vasta ühistransport liiklejate ootustele, see on kallis ja ebapiisava sagedusega ning marsruudid ei kattu tartlaste vajadustega.

Vestlustest mitmete ettevõtjatega võin vaid järeldada, et linn on nii elanike kui ka ettevõtjate kõige praktilisemad vajadused unarusse jätnud.

Linnavalitsuse propageeritavat jalgrattasõitu või jalgsikäimist aga saadab hirmutav statistika õnnetustest jalakäijate ja jalgratturitega, mida tegelikult saaks ristmike parema valgustamise ja fooriprogrammide ümberseadistamisega edukalt vähendada. Liiklusprobleemid tekitavad stressi ja põhjustavad liikluskäitumist, millega seatakse ohtu nii enda kui ka teiste elu ja tervis.

Linnavalitsuse suutmatus autostumisega kaasnevaid probleeme ette näha ja neid loovalt lahendada, aga samuti allaheitlikkus liiklust segi paiskavatele kinnisvaraarendajatele võivad tekitada olukorra, kus Tartu heast elukeskkonnast võib lugeda ainult kirjanike mälestusraamatutest.

Tartu probleemid pole muidugi unikaalsed ja seetõttu oleks paslik pöörata pilk linnadele, mis on selliseid probleeme edukalt lahendanud.

Ei aita lõputu teede, sildade ja tunnelite ehitus. See sunniks tee-ehitusele ette jäävaid linlasi oma kodudest mujale kolima ja tõstaks müra ja heitgaaside taset veelgi. Ka ei saa kätt ette panna linlaste soovile autot soetada. Tiheda liikluse põhjuseks on halb ühistranspordi korraldus.

Probleemid lahendaks taskukohane ja linlaste vajadusi arvestav ühistransport, mugavad, puhtad ja ka ilusad bussid. Kes on Euroopas kiirrongiga või Strasbourg'is trammiga sõitnud, see teab, millest ma räägin. Miks mitte panna ka Tartusse liiprid ja soetada elektritrammid?

Kui eesmärk on ühissõidukite laiem kasutus, siis peab see olema kas või tasuta ja vahendid tuleb leida linnaeelarvest. Mitte

kuskil ei majanda linnasisene transport end ise ära ja dotatsiooni suurusest sõltub loomulikult ka pakutava teenuse hind ja kvaliteet.

Linna üldplaneeringus pakutud liiklusprobleemide lahendused keskenduvad ennekõike kõnni- ja jalgrattateedele, vaadates mööda ühistranspordist. Kas lepimegi olukorraga, et bussiga sõidavad ainult pensionärid, autojuhid ootavad ummikutes ja jalakäijad jäävad ülekäiguradadel autorataste alla?