Koolivaheajaga sai uhkest linnust kena skelett

Jüri Saar
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Laual valge emailkandik, sellel kollakad linnuluud – nagu oleks just lõppenud supikana puhastamine. Aga ei mingit kana! Kandiku kõrval on skalpell ja pintsetid, laua taga istub neiu, valge kittel seljas ja kummikindad käes.

Valge kitliga Ragne Uutsalu pole kokk, vaid hoopis Pärnu Koidula gümnaasiumi 11. klassi neiu, kandikul lebab aga see, mis erksavärvilisest papagoist – ametliku nimega soldat-aara – usina töönädala järel alles jäi.

Ragne sattus täiesti juhuslikult veetma koolivaheaega põllumajandusülikooli muuseumitoas endisest loomaaialinnust skeletti välja puhastades. Skeletist saab muuseumi järjekordne eksponaat.

Kogemata

Tõepoolest oli suur juhus, et Uutsalu ja aara koolivaheajaks kokku said. Kahe nädala eest käis Uutsalu põllumajandusülikoolis lahtiste uste päeva ekskursioonil.

Sattus ka muuseumi, kus tuli jutuks, et terve hulk linde-loomi ootab külmkapis inimest, kes neist muuseumi jaoks skeletid valmis teeks. Täpsemalt: skeleti välja puhastaks ja kokku ühendaks. Aga põllumajandusülikoolis polnud tegijat.

«Mina siis ütlesin, et ma tuleksin ja teeksin,» seletab neiu. «Mul oli just vaba aeg. Ma isegi ei oska öelda, miks ma seda teen. Ei saa isegi väita, et mul midagi muud teha poleks.» Aga Tartusse linnuga askeldama ta jõudis, pagasiks ema kiitus ja mõne tuttava lakooniline hinnang: täitsa hull!

Loo teeb veel salapärasemaks tõsiasi, et Uutsalu õpib hoopiski füüsikaklassis ega ole isegi mõelnud kõrgkoolis loomade ja loodusega tegelema hakata. Lemmikloomad Uutsa-lul kodus siiski on. Kass ja rott, kes saavad omavahel üpris hästi läbi. Täpsustatult tähendab see, et nood kaks ilmutavad teineteise suhtes täiesti ilmset ükskõiksust.

Aara, selle loo teine peategelane, oli Tallinna loomaaia asukas, aga sai teadmata asjaoludel hukka.

Uutsalu skeleti valmistamisel juhendanud Eha Järv teab ainult, et lind on ülikooli külmikus olnud kaua ja et paljaks puhastatud skeletilt võib välja lugeda tiivamurru. Kas see aga on surma põhjus või on luud murdunud hiljem, on selgusetu.

Põllumajandusülikooli morfoloogia õppetooli vanemlaborant Järv ise nokitses samal ajal viu skeletti puhastada – et oleks lihtsam noorele kolleegile näpunäiteid anda.

Ei midagi õudset

Uutsalu ütleb, et midagi õudset linnu prepareerimises pole: see on ju tavaline surnud lind. Ka keerulist mitte, kuigi ettevalmistust sääraseks tööks polnud neiu saanud. «Ma olen kodus kana söönud,» kommenteerib Uutsalu oma kogemustepagasit.

Töö algas ülemöödunud laupäeval lindudelt naha mahakoorimisest. Natuke oli kahju aara uhkest sulestikust, millest võinuks topise saada, paraku olid sellel aga hiired kallal käinud. Pealegi on põllumajandusülikooli spetsiifika ikkagi loomade anatoomia, sestap siis skelett. Ja vaevatasuks peotäis keni kübarasulgi.

Pärast naha mahavõtmist hakkas Uutsalu liha luudelt maha nokkima, skalpell ja näpitsad abiks.

«Alguses oli küll ebameeldiv, eriti lõhn,» tunnistab neiu.

Töö hõlbustamiseks pandi linnu tükid likku kaaliumhüdroksiidi lahusesse. Keeta ei saa, sest keetmine lagundaks luu struktuuri ja liigesesidemed. «Püüame nii palju kui võimalik luud kokku jätta, sest muidu oleks vaja väga palju väikesi luid omavahel traadiga ühendada,» selgitab Järv.

Aarat on juba niigi loomaaias lahatud ja roided seetõttu läbi lõigatud.

Keemiaga ei tohi aga liialdada. Ühe noore känguru puhastamisel kasutasid tudengid kemikaale nii palju, et looma veel väljakujunemata luuosad lahustusid.

Tudengitel muide on praegu pooleli kahe känguru ja ühe jaapani makaagi puhastamine.

Aara puhastamise juures oli Uutsalu hinnangul kõige keerulisem kolmeteistkümne kaelalüli paljaks nokitsemine. See võttis kaua aega, kusjuures tuli olla väga ettevaatlik, et mitte luud ühes lihaga ära lõigata.

Kui palju on aaral ja viul, kelle jupid kandikul alailma läbisegi lebama satuvad, ühtekokku luid, seda Uutsalu ei teagi. Ka Järv jääb vastuse võlgu. Ja kas see üldse tähtis ongi.

Eesti fauna ennekõike

Meie vestlus ja kogu nokitsemine käib kesk skeletistatud hobuseid ja muid siinmail tavalisi loomi. Kõrvallaual valendab üks ammuilma alasti kooritud tuvi. Järv ütlebki, et muuseumi esimene eesmärk on näidata ikka kodumaiseid loomi. Kui aga loomaaed pakub tudengitele käeharjutamiseks känguruid, papagoisid või muud eksootikat, ei saa neid ju ometi tagasi lükata.

Seda enam, et hukkunud lemmikloomi, kes enamasti on ju suisa pereliikmed, keegi naljalt tudengitele uurida ei jäta.

Pühade ajal sai aara skelett valmis. Esmaspäeval palus Järv selle pildistamise päeva võrra edasi lükata: ilmnes, et linnul on veel probleeme liigse rasvaga. Sellega võitlemiseks võttis aara parasjagu atsetoonivanni. Eilseks oli ta valmis poseerima.

Tagasi üles