Niplispits, mis on vanaproua Tartu, Eesti ja välismaagi käsitöömeistrite seas tuntuks teinud, tuli tema ellu juba koolipõlves. Juhuslikult, nagu paljud tähendusrikkad asjad meie elus.
Vanaproua hindab elus eneseväärikust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kord astus Rüütli tänavas asunud pitsikaupmehe Arseni Pirogovi pitsipoodi sisse keegi proua Lindeman. Ta uurinud asjatundlikult kaupa ja tutvustanud ennast kui niplispitsitegijat. Tagantjärele võib öelda: too naine osutus Ljubov Miti elus omamoodi saatusenaiseks.
Pitsikaupmehel tärkas mõte pakkuda kauni niplispitsi õppimise võimalust ka oma tütrele. Gümnasistist tütar jäigi kohe nõusse. Ema tegi talle pitsikudumiseks padja, isa tellis niplamispulgad. Tütar omandas kudumisvõtted kiirelt ja õpetas emagi välja.
Kogu Pirogovide pereelu oligi tegelikult üks käsitööelu. Muuseas, Arseni Pirogovi esivanemad olid Tartusse rännanud Tveri kaupmehed.
Eelmise sajandi alguskümnenditel oli peaaegu võimatu ilma pitsita elada pits oli tollal iga enesest lugu pidava naise kohustuslik manus. Kasutusel olid pitsiga taskurätikud, pitskraed ja -pluusid, pitsiga aluspesu ja voodiriided. Laudlinadest ja linikutest rääkimata.
Pirogov tellis oma Rüütli tänava poodi pitse Peterburist, Tallinnast ja Saksamaalt. Tema abikaasa õmbles poodi müügiks pitsiga ääristatud taskurätte ja aluspesu. Peretütar Ljubov tegi ema õmmeldud taskurättidele tikandeid.
Ilmselt ei osanud pereliikmed tookord arvatagi, et kogu kodune käsitöökeskkond on pehme, kuid kindel vundament peretütre hilisemale tuntusele käsitöömeistrina.
Pitsipadi ununeb
Ljubov Mitt tunnistab, et keskkooli lõpetamise järel (ta on Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasiumi kasvandik) jäid niplispitsi padi ja pulgad pikaks ajaks kõrvale. 1938. aasta suvel, aasta pärast kooli lõpetamist, abiellus ta Treffneri gümnaasiumi füüsika-matemaatikaõpetaja Anatoli Mitiga.
Paari aasta pärast oli aga maailm täis lahinguid ja vaenu. Sõda ja pitsid ei sobi teatavasti kuidagi kokku, sel ajal on tähtsaim lähedaste saatus ja käekäik.
Ljubov Mitt meenutab: «Ka perekonna- ja tööinimesena ma pitsipatja kapist välja ei tõstnud. Töö ja kodu, samuti aia ning toidulaua eest hoolitsemine ei jätnud aega. Ämblikuvõrgupeent niplispitsi ei saa poole tunni kaupa teha. See nõuab keskendumist ja pühendumist pikemaks ajaks.»
Abikaasa õhutusel kuulus ta nüüd ka hoopis teise perekondlikku harrastustöörühma. Nimelt vallutas abikaasa Anatoli Mitti Tartu kultuurilooliste fotode kollektsioneerimise kirg. See tärkas samuti juhuse läbi: külas käis sugulane, kel juhuslikult olid kaasas kuulsa fotograafi Sellekese huvitavad vana Tartu vaated, mida oli vaja tuvastada.
Uus harrastus
Edasi sisustati tööst vaba elu Tallinna ja Tartu antikvariaatides, muuseumides ja sõprade albumeid sirvides. Juurde tuli otsida usaldusväärseid andmeid, osta, vahetada, ümber pildistada... Kes kollektsioneerib, see teab, mida tähendab ihaldatu kättesaamine.
Ljubov Mitt tunnistab, et oli oma mehe kogu vormistaja ja selle süsteemi korrashoidja. Kuid mitte ainult. Loomult terava ja tundliku meelega, talletas ta juba lapsepõlves oma ümbrust, oma kodutänavaid (neid oli tal lapse- ja koolipõlves siin- ja sealpool Emajõge mitmeid).
Tema perekonnal oli kombeks teha koos jalutuskäike.
Vanaproua Mitt meenutab, et jalutuskäikudel meeldis talle hoida just isa ja tädimehe külje alla, sest nemad vaatlesid linna ja kommenteerisid nähtut.
Eriliselt huvitavad olid tema meelest jalutuskäigud pärmivabriku kanti. Madalad majakesed, porised tänavad pitsidest oli elu siinkandis kaugel.
Ka tollastest tartlastest teab pitsimeister mõndagi rääkida, kuigi ta pole just lobiseja tüüp.
Kirjamehe ja napsutaja Oskar Lutsu kohta ütleb möödaminnes: «Lutsule meeldis käia mööda kohvikuid ja lasta endale välja teha. Meie lauda ei julgenud ta kunagi tulla. Minu mees oli Treffneris tema poja õpetaja.»
Põlistartlasena polnud terane ja ergas Ljubov kodulinna tundmise poolest oma abikaasa, siis juba Tartu Riikliku Ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonna dekaani Anatoli Miti kultuuriloolise kollektsiooni kujundamisel mitte üksnes tehniline sekretär, vaid ka asja tundev ja toetav assistent.
Niplispitsipadi ja kudumispulgad jäid taas pikemalt tema käeulatusse alles enne Eesti Loomakasvatuse Instituudi administratiivselt töölt pensionile jäämist. Pärast abikaasa surma pühenduski ta käsitööle.
Öelge võlusõna
90 väärikalt elatud aastat. Tema ajale osaks saanud elu-olu kujundatud raamis, kuid ikkagi oma sisuga...
Kuidas tulla elust läbi võimalikult väiksemate rumalustega?
Meie vestlusse tekib pikk paus. Ljubov Mitt pole see tüüp, kes jagaks lusikaga elutarkuse eliksiiri kui laiatarbekaupa. Lõpuks ütleb, mida õigeks peab. «Ikka heaga, mitte kurjaga tuleb elus läbi saada. Oma mina ei sobi liigselt rõhutada. Kaasinimesed ehk teised minad on ju samuti olemas. Ja järjekindel tuleks oma asjades olla.»
Vanaproua ei taha suuri sõnu teha. Lisab vaid veel: loomulikult peavad igal inimesel olema oma tõekspidamised, millest kinni hoida, olgu seal väljaspool siis, mis parajasti on.
CV
Sündinud 12. märtsil 1915. aastal pitsikaupmehe Arseni Pirogovi perekonnas.
Õppis Tartu saksa tütarlastealgkoolis ja Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasiumis (praegune Miina Härma gümnaasium).
Töötanud Tartu Meteoroloogiaobservatooriumis, TRÜs, EPAs ja ELVIs.
Juhendanud niplispitsikursusi ERMis ja EPAs.
Tema loomingust on koostatud üheksa käsitöönäitust.
Arvamus
Vaike Hang, ERMi aukorrespondent:
Saatuse tahtel olen 50 aastat olnud Ljubov Miti korterinaaber ja seetõttu nii pitsivalmistamise kui ka fotode kogumise harrastuse pealtnägija. Tihti meenub kunagine ehmatus: Hangu kass Nessi istub Miti pitsipadja ees toolil, tema käpaulatuses on aga rippumas 120 pitsipulka, osa neist juba tasakesi liikumas! Mis Nessil veel plaanis oli, ei tea, aga vaevalt oleks kassi töödeldud pitsipulkade segadus lubanud proual pitsitegemist jätkata.
Pean tunnistama: olen proua Miti haruldaste käsitööde suur imetleja ja avalikkusele ülesandja. 1980. aastal 25 aastat tagasi palusin kord Mitilt üht järjekordselt valmis saanud kauni pitsi ja rohke pilutikandiga laualina enda kätte, et minna seda ERMi tookordsele direktorile Aleksei Petersonile näitama ja teha ettepanek korraldada Ljubov Miti käsitöödest näitus. Samal päeval läks see kaunis linik õpetaja Lydia Tanimäele sünnipäevakingiks.
Petersoni nõusolekule järgneski meistritööde esimene näitus ERMis ja nüüd Ljubov Miti 90. sünnipäeva tähistaval näitusel oli väljapanekute seas ka see ajalooline lina, laenatud Lydia Tanimäe tütrelt Tiina Talvikult.
Samas näituseruumis võis lehitseda ka perekond Mittide Tartu kultuuriloolise fotokogu mappe. Need köitsid vaatajaid tundideks. Leiti kas kunagine kodumaja või kunagine kodutänav mida enam olemaski pole. Õhati: küll on Tartu ilus olnud!
Reet Piiri, ERMi teadur-kuraator:
Minu lähem tutvus Ljubov Mitiga algas seiklusliku reisiga Soome Rauma linna, rahvusvahelisele pitsinädalale. Seikluslik oli reis seetõttu, et aasta oli 1990 veel NSV Liidu aeg kõigi oma keeruliste viisa- ja tolliprobleemidega.
Tallinna sadamas tekkis probleeme ja me jäime laevalt maha. Pääsesime siiski järgmisele laevale ja jõudsime hilisõhtuks Helsingisse, kuid Raumast vastu tulnud autot meid enam ootamas ei olnud. Nii me seisime sadamas: 75-aastane proua Mitt, pitsipadi ja selle puust alus ühe kaenla all ja kohver teises käes, mina aga hädas muuseumist kaasavõetuga.
Et proua Mitt on meister, seda tõendasid Rauma pitsinädala näitusekülastajate oh!- ja ah!-hüüatused, vaadates tema juba valmis töid ja tema niplamist sealsamas näitusesaalis.
Erilist huvi pakkus külastajatele proua Miti pitsipadi, mis ei olnud lame ega asetsenud laual (nagu oli näha Soome muuseumi püsiekspositsioonis), vaid seisis harkjalal ja oli ümmargune. Proua jagas soravas saksa keeles õpetusi ka arvukatele turistidele.
Ljubov Mitt on üks väheseid meie traditsioonilise niplispitsi kudujaid.
90 aastat Tartu kevadeid näinud ja elu jooksul käsitöömeistrina tuntuse saavutanud Ljubov Mitt oma elutarkust laiatarbekaubana ei jaga, kuid soovitab elus heaga läbi saada ja oma mina kõrval ka teisi minasid märgata.