Tänasega jõuab lõpule kolmest osast koosnev artiklisari, mis käsitleb uuemaid eestikeelseid filmiraamatuid. Eelmised osad: «Tallinnfilm. Mängufilmid» (01.04) ja «1001 filmi, mida elu jooksul peab nägema» (04.04).
Lugemisega aega säästes III: Juri Lotmani «Filmisemiootika»
5. aprill 2005, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võtsin Juri Lotmani «Filmisemiootika» eestikeelse tõlke kätte seoses «1001 filmiga». Tahtsin nimelt tuua mõne positiivse näite filmist kirjutamise kohta. Mille lugemine tõesti avardaks meie arusaama ühest või teisest filmist. Milles oleks tõeliselt originaalne omapoolne interpretatsioon ja mis samas lähtuks konkreetsest filmitekstist, mitte suvalisest omakujutlusest.
Nii, nagu seda on Juri Lotmani särav, aastakümneteks meelde jäänud Michelangelo Antonioni «Blow-Upi» käsitlus.
Kummatigi olen nüüd sunnitud seoses Elen Lotmani tõlkega (toimetanud Maie Raitar) kirjutama hoopis muust. Alljärgnev pole otseselt retsensioon. Piirdun peamiselt ainult raamatu 14. peatükiga, kust pärinebki too filmikäsitlus. Pigem on järgnev mõeldud vaid repliigina, täpsustusena neile lugejaile, kes täna teevad Varraku väljaande abil esmatutvust Juri Lotmaniga.
Sõnad ja seosed
Mitut puhku on üks või teine sõna lihtsalt valesti tõlgitud. «Jälgiva» kaamera (169) asemel on tegelikult juttu hoopis ekslevast. Muljetavaldav on lugeda, kuidas fotograaf tõttab sõbrale helistama, et on sooritanud kuriteo (164) pro on selle hoopiski ära hoidnud, ennetanud.
Vene sõnajärje kopeerimisest tulenev eestinduse ebaloomulikkus on antud juhul üksnes pool häda. Lisaks järgnevusele on sõnade vahel keeles teisi ja olulisemaidki seoseid. Muide, nagu fotografeeritaval objektil tegelikkusega Antonioni filmiski.
Näiteks lausekatke « maailma semiootiline analüüs, Antonioni arvates, kõigutades mõtlematut usku «faktide» vankumatusse, avab tee filmitõeni» (169) puhul pole küsimus üksnes venepäraselt komastatud Antonioni kuhugi kiilumises. Vaid selleski, mille kohta itaalia filmimeistri arvamus käib. Et see ei käi kõigutamise kohta.
Nii peaks tegelikult antud lausekatke kõlama: «...maailma semiootiline analüüs, kõigutades mõtlematut usku «faktide» vankumatusse, avab Antonioni arvates tee filmitõele.»
Toodud näide võib tunduda norimisena detailide kallal ja juuksekarva lõhkiajamisena. Ometi pole see nii. «Filmisemiootika» pole mingi ajaviitelektüür, kus nüanss siia või sinna, mis erilist vahet seal. Puudulik lauseanalüüs puhtgrammatilisel tasandil on tinginud paraku märksa tõsisemaid sisulisi möödalaskmisi.
Grammatika ja semantika
«Niisiis on teade kõrvaldatud kontekstist. Kas see muutus vaesemaks?» loeme lk 163. Mis muutus vaesemaks? Kas kontekst? Originaalis hoopis teade.
Mis aga kurvem, tegu on Juri Lotmani mõttearenduse olulise lüliga: vaesunud teksti tajumine arusaamatuna on vältimatu etapp teel uuele mõistmisele. Uue infoni jõudmise eelduseks pole info rohkus, nagu me võiksime eeldada, vaid hoopis selle puudulikkus!
Teinegi väljendeid «niisiis, järelikult, seega» sisaldav ehk teisi sõnu mitte mingi suvaline, vaid pigem võtmelise tähtsusega lause Juri Lotmani analüüsist. «Sellest järeldub, et kirjeldatav asub alati väljaspool kirjeldatavat objekti» (171).
Ei, siin ei räägita Münchhauseni eneseületustrikist. Lihtsalt tegevuse objekt ehk kirjeldatav ja tegevuse subjekt ehk kirjeldaja on sassi aetud ning lause mõte loetamatu. Õige on, et «kirjeldaja asub alati väljaspool kirjeldatavat objekti».
Eelnenu foonil ei üllatagi enam, et «Blow-Upi» analüüsi üks kokkuvõtvaid sõnastusi on esitatud samuti vääral kujul (169). Isegi risti vastupidiselt: fotograaf näeb, mida ei toimu, pro ei näe toimuvat. Antonioni tõeliku ja näiliku vahekordi vaagiva filmi algus ja lõpp erinevad teadlikult teineteisest.
Originaalis võtab Juri Lotman «Blow-Upi» fotograafi eksirännakud kokku järgnevalt: «Nagu ta alguses ei näinud oma silmadega seda, mis toimus, nii kuulis ta lõpus oma kõrvadega seda, mida ei toimunud.»
Need on mõned näited 14. peatüki tõlkest. Loed ja imestad. Ega tea, kas uskuda oma silmi või mitte.
Eelnevaid peatükke olen sirvinud üksnes valikuliselt ja otseselt algtekstiga kõrvutamata. Vene Boriss kirjutatakse teadupärast kahe s-ga (127), Gleb Panfilovi filmi pealkiri on «Tulest kõrvetamata ei pääse», mitte «Tules ei ole koolet» (156). Eesti keeles räägitakse filmilindist või ka filmist, lihtsalt «lint» siia ei sobi.
Tahaks siiski loota, et ülejäänus on tõlge korrektsem. Et lihtsalt ajast on kohe väga puudu tulnud ning sellest viimase peatüki nii ülepea ja pahupidi eesti keelde panek.
On kummaline, kui Juri Lotmani «Filmisemiootikat» tuleb lugeda endistviisi kas originaalis (ringleb poolikult ka interneti avarustes) või mõnes neist paljudest keeltest, milles maailmakuulsa Tartu teadlase üks enimtõlgitud teos ilmunud. Et eestikeelse tõlke osas peame paraku manitsema ettevaatusele.
Seda enam ettevaatusele, et Juri Lotmani mõttekäike iseloomustab tihtipeale tavaloogikasse mittemahtumine, selle eiramine ja paradokside rohkus tema tekstides.
Kust peaksime tõlget lugedes teadma, et kummalisena näiv sõnastus on/pole lihtsalt tõlkeaps? Või et harjumuslikuna paistva lause taga pole/on tegelikult peidus ootamatu mõttepööre? Kust peaksime eestikeelset teksti seirates teadma, milline on Juri Lotmani tegelik filmisemiootika?
Metakeele kohustus
Juri Lotman lõpetab «Blow-Upi» vaatluse mõttega kunstniku kõlbelisest väärikusest, selle vajalikkusest. Sest kui teadustekstis tagab uurijale uurimisobjektist väljapoole jääva positsiooni teadusterminoloogilise metakeele olemasolu, siis kunstis seesugune metakeel otseselt puudub.
Tegelikult kehtib see kogu humanitaaria kohta. Siin sõna sekka ütlemiseks ei pea me olema aastaid õppinud keerukaid logaritme ega keemiliste ühendite valemeid.
Kummatigi on see vabadus näilik ja petlik. Ega vabasta meid vajadusest iga hetk endas humanitaaria metakeelt luua. Eriti tänapäeval, kui pseudo ja simulaakrum on otsekui elunormiks saanud.
Nii tohiks Juri Lotmani mõtted praegu märksa aktuaalsemadki olla kui oma ilmumisajal, 1973. aastal. Muidugi juhul, kui me ei tahagi «Blow-Upi» fotograafi kombel jääda kätt olematute virvaväärtuste poole sirutama.
Raamat
Juri Lotman
«Filmisemiootika»
Tõlkinud Elen Lotman. Toimetanud Maie Raitar
Varrak 2004, 173 lk