Kui palju maksab hirm?

Kadi Viik kirjutab, et perevägivalla hinna arvutamine on keeruline, ent kui see number avab ühiskonna silmad, tuleb seda teha.

Me kipume ikka nägema seda, mida tahame, ja mõnikord on fakte kergem tõlgendada viisil, mis sobib paremini kokku meie maailmapildiga. Näiteks õppisid mitte väga ammu meditsiiniõed ühes naaberriigis, et tripper on seksuaalsel teel leviv haigus – välja arvatud väikeste tüdrukute puhul.

Viimased võisid kummalisel kombel nakatuda ka määrdunud käterätikut kasutades. Vähemalt siis, kui perekonnas põdes tripperit isa, onu või vanem vend. Loomulikult nakatusid ka väikesed tüdrukud ainult seksuaalsel teel nagu teisedki inimesed.

Praegu tundub selline tegelikkuse tõlgendamine muidugi absurdne, aga sageli on silmade avanemiseks tarvis mingisugust ühiskonda tõeliselt šokeerivat skandaali. Eestis on perevägivalla teadvustamisel märkimisväärseid samme tehtud, ometi tundub, et me pole veel poolel teelgi.

Teatud tüüpi vägivald on väga selgelt nähtav ja selle tagajärjed arusaadavad, teised vägivallavormid on aga varjatud ja nende mõjusid on märksa keerulisem näha. Põhjusteks on ohvrite häbi, enesesüüdistamine või ühiskonnas levinud väärtushinnangud, mis lihtsalt aktsepteerivad teatud tüüpi vägivalda.

Üheks varjatud vägivalla vormiks on ka naiste ja laste vastu suunatud vägivald. Varjatud selles mõttes, et isegi kui vägivald meile piltlikult öeldes näkku karjub, ei näe me seda. Umbes nagu tripper ja väikesed tüdrukud.

Vägivalla kulud

Kuigi vägivallast rääkides on loomulikult kõige teravamaks probleemiks üksikisiku inimõiguste rikkumine, tuleb selle nähtuse laiemat mõju käsitleda ka ühiskonna arengu seisukohast, kuna vägivallal on kõrged kulud.

Ühiskonna kanda jäävad vägivallaga seotud kulud võib jaotada mitmeks osaks. Ühe osa moodustavad otsesed kulud. Sinna alla käivad vägivalla ennetamise, ohvri ravi ja -abi ning kohtuprotsessi, karistuse ja rehabilitatsiooniga seotud kulud.

Teise, sageli suurema osa moodustavad kaudsed kulud. Sinna alla loetakse kulusid, mis on seotud tootlikkuse langusega ühiskonnas. Tavaliselt mõõdetakse seda konkreetse inimese sissetuleku kaotuse alusel. Ohver võib vajada haiglaravi või kodust ravi, ei saa alati oma tööülesandeid täiel määral täita ja riskib pikemas perspektiivis töökoha kaotusega.

Vägivallatseja puhul võib sissetulek kaduda vanglakaristuse ja selle tõttu ka tööturult kõrvalejäämise tõttu.

Kaudsete kulude sekka arvestatakse ka tervisekahjustusi, mis otseselt ravi ei pruugi vajada, aga millega kaasneb kõrgem suremus ja haigestumine psühholoogiliste kannatuste, alkoholi- ja narkootikumide tarbimise, depressiooni, hirmude ja mure tagajärjel.

Saamata jäänud sissetulekut on võrdlemisi lihtne kaardistada. Teisi kaudseid kulusid on kas raske või lausa võimatu kroonides ja sentides arvestada.

Patsiendiküsitluste põhjal on siiski võimalik mõõta näiteks vägivalla tagajärjel langenud elukvaliteeti ja sellele on omakorda võimalik anda rahaline väärtus.

Vägivalla hind Eestis

Eestis pole vägivallaga seotud kulusid seni kaardistatud, kuigi üritatud on mõõta näiteks haiglapäevi ja koduse ravi ulatust. 2003. aastal läbi viidud uuring näitas, et aastas vägivalla ohvriks langenud naiste osakaal on ligi 20 protsenti.

Uuringu kohaselt kulus ühe aasta jooksul vägivalla ohvritel paranemiseks kokku 433 000 päeva, millest haiglaravil oldi 26 000 päeva. Kokku puuduti töölt või koolist vigastuste tõttu 206 000 päeva.

Haigla voodipäeva hind kirurgiaosakonnas on 594 krooni. Sellega arvestades kulub perevägivallaga seotud haiglaravi peale kokku 15,5 miljonit krooni aastas.

Voodipäevahind aga ei sisalda patsiendile vajalikke uuringuid, operatsioone, röntgenit ja muid toiminguid, nii et tõenäoliselt on otsene ravikulu pigem alahinnatud. Intensiivravi hind küündib kuni 7000 kroonini ööpäevas, nii et eluohtlike vigastuste puhul on vägivalla hind veelgi kõrgem.

Kui uuringu kohaselt puudusid ohvrid töölt või koolist aasta jooksul 206 000 päeva ja ühe keskmise päeva tuluks on väga umbkaudu arvestades 300 krooni, on ainuüksi kadunud sissetulek ohvrile aastas 62 miljoni kroonini.

Need on siiski vaid killukesed tegelikust hinnast. Näiteks kriminaalõigussüsteemi kulusid pole siin üldse arvesse võetud. Samuti ei ole arvestatud pikemaajaliste tervisekahjustustega või vägivallatseja kadunud sissetulekuga.

Perevägivalda iseloomustab ka see, et ohvrid ei pöördu sageli arsti poole ka siis, kui nad seda tegelikult vajaksid. See annab alust oletuseks, et tegelik vägivalla hind on Eestis oluliselt kõrgem, kui eelpool mainitud arvud näitavad.

Esimene samm vägivallavastases võitluses ongi silmade avamine ja probleemide teadvustamine.

Ühiskonnas, kus iga inimene teab, kui palju meil üleliigset suhkrut on ja mis hinda me selle eest maksame, on ilmselt ainus viis silmade avamiseks arvutada rahaliselt välja, mida vägivald tegelikult ühiskonnale maksma läheb.