E, 26.09.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Vastukaja

NN
Vastukaja
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Noored ja vihased?

Käisin kinos vaatamas kümmet filmi meie noortelt filmitudengitelt. Oli erinevate tasemetega töid, millest mõned väga huvitavaid ja mõned väga igavad.

Mulle meeldis Tanel Toomi «Tuul», kus Aleksander Eelmaa tegi väga köitva rolli. Samuti oli film «Sõbrannad» huvitav leid, kus Eve Kivi ja Ada Lundver «tuletasid oma noorust meelde». Kolmandaks jäi meelde Rasmus Merivoo humoorikas «Mis värvi on armastus».

Ent sealtki algasid minu jaoks küsitavused. Pea kõikides ülejäänud filmides peksti, tapeti, jõhkrutseti või vägivallatseti.

Kuidagi ei tahaks uskuda, et kõik need noored inimesed just seda vajavad, kuid kust see siis tuleb? On see TPÜ pedagoogiline eksperiment? Kas muidu pole piisavalt in, kui tuba segamini ei peksta? Kas noored filmiloojad naudivad seda?

Huvitav oleks kuulda mõne nende õppejõu kommentaari selle kohta. Võib-olla see polegi mingi probleem?

Tõnu Aru

Olin hiljuti tavalisel läbivaatusel silmaarsti juures, kus toimus järgmine vahejuhtum: kui silmaarsti oli vaadanud mu silmi ja endiselt tõdenud, et ei saa teha midagi väikesegi nägemise tagasi saamiseks, teatas ta, et nüüd mind saadetakse koridori ootama ja sisse kutsutakse minu saatja, et temale anda minu paberid.

Küsisin, et kas ma ise ei saa siis aru. Vastus oli küll, et ei, mitte seda, aga... . Ja medõde talutas mu kabinetist välja. Mõne minuti pärast tuli mu laps arstikabinetist välja ning imestas, et miks silmaarst seda kõike sinule ei rääkinud. See, et ma olen pime, ei tähenda, et ma olen ka idioot.

Tundub, et meedikutest on saanud arvutid, kes suhtlevad ainult silmside kaudu.

Kõigile tervishoiu- ja sotsiaaltöötajatele kuni ministrini välja tuleks läbi viia puudelisena elamise koolitus. See peaks sisaldama nädala pimedana elamist seotud silmadega, teise nädala kurdina elamist kõrvatroppidega, lisaks veel nädala pime-kurdina elamist suletud-seotud silmade-kõrvadega.

Kasuks tuleks ka nädal ratastoolis ja nädal hooldajana, et proovida ära elada selle tasuga, mida riik hooldajatele ette näeb.

Selle koolituse järel võib-olla oskavad meie meedikud, sotsiaaltöötajad, ametnikud ja poliitikud hinnata seda, kui mitmekordne töö on olla puudeline. Ehk muutuvad siis ka seadused inimsõbralikumaks.

Pimedaks olemisega ei harju kunagi – see tuletab end meelde igal sammul ja kõikjal.

Pimedus ei ole vaimne puue. Meie, pimedad, saame suurepäraselt aru, mida meile räägitakse ja milliseid pabereid meile antakse. Kui me seda vajame, siis palume saatjal paberitest midagi järele vaadata. Saatja on pimedale abistaja seal, kus me seda vajame.

Valge kepp kahjuks ei kõnele, kus tänaval me oleme või mis number bussi me astusime.

Juhtkoer ei otsusta meie eest, kas me lähme koju, panka või poodi. Seda teeb nägemispuudeline ise ja ta ei kanna sellest ette ka mitte juhtkoerale. Inimene kõrval, saatja, kes on nõustunud selleks hakkama, on fantastiline, kui ta täidab oma osa tõesti hästi.

Sülvi Sarapuu

Õpilased võitlevad koolistressiga

• Inimene võib eduka koolitunnistuse saada, kuid kaotada lapsepõlve, võib saada sisse kõrgkooli prestiižikale erialale, võib selle lõpetada ja siis tuleb väga suurele osale haritutele uus stress – edukalt kõrgkooli lõpetanuid on palju. Kuidas oma ambitsioonid ellu viia karmil tööturul, seda ei kujutata ettegi.

Enamikul stressis edukatest õppijatest oleks aeg tulla maa peale ja mõelda kutse õppimisele ja tegelda arendavate hobidega.

• Võin julgelt väita, et suur osa tänapäeva õpilastest õpib märksa vähem kui 20 aastat tagasi. Peamiselt tegeletaksegi selle muu eluga, ka tundide ajal. Loomulikult ei suuda keegi vahetult enne kontrolltööd kõike ära õppida.

• Tundub, et terve meie ühiskond vaevleb alaväärsuskompleksi käes. Kogu aeg tahetakse tõestada, kui tublid me oleme. Püütakse elada nii nagu arvatakse teistele meeldivat, et pälvida imetlust ja kadedust. Julgus elada omatahtsi peaaegu puudub. Vanemad piitsutavad lapsi juba maast-madalast sõnadega: «Kui sa .....»

• Ega ei ole jah kerge see võidujooks eluga, kuid keegi ei ole ju öelnud, et elu peab olema kerge. Süüdistate edukaid vanemaid laste piitsutamises. Ent need vanemad ju piitsutavad ka ennast kogu aeg. Lõpetage vingumine. Kerge ei ole kellelgi ja igaüks teeb omad valikud. Ei taha – ära pinguta.

Kommentaarid PM-Online’ist

Tagasi üles