Eestlaste usuviha on alusetu müüt

Üks laialt levinud müüt on eestlaste põline võõrastus ristiusu suhtes, mille põhjuseks peetakse sunniviisilist ristiusustamist 13. sajandil

FOTO: Margus Ansu

Paavsti surmaheitlusele pühendatud tähelepanu näitas, et ehk eestlaste usuleigus polegi nii suur. Võõristus ja viha ristiusu suhtes on rahvuslikul ärkamisajal tekkinud müüt, mis on mõjutanud eestlaste ajalooteadvust kuni tänaseni, arvab teoloog Jaan Lahe.

Ajalugu on kasutatud ideoloogilistel eesmärkidel läbi aegade. Viidates ajaloosündmustele, on püüdnud õigustada ja põhjendada oma poliitilist programmi ning sellest lähtuvat tegevust ja hoiakuid erinevad poliitilised režiimid ja huvigrupid.

Kuigi me kohtame sellist «ajaloo kasutamist» juba antiikmaailmas, ei ole vaja selle kohta kaugelt näiteid otsida.

Piisab ehk sellest, kui meenutada, kuidas II maailmasõja ajal viitas nii Nõukogude Liidu kui ka Saksamaa propaganda põlisele vaenule sakslaste ja venelaste vahel, et innustada oma rahvast innukamalt vaenlase vastu võitlema, või kuidas Saksamaa õigustas teatud territooriumide okupeerimist põhjendusega, et tegemist on juba iidsetest aegadest peale saksa rahvale kuulunud aladega. Sarnaselt põhjendas Tiibeti okupeerimist 1951. a ka Hiina.

Ideoloogilistel kaalutlustel esitatud ajalookäsitlus kipub ikka olema must-valge ja kuigi ta kasutab ära vaieldamatuid ajaloofakte, teeb ta neist meelevaldseid ja kaugele ulatuvaid järeldusi – ikka selleks, et õigustada nende abil eesmärke, mida teda esindav poliitiline režiim või huvigrupp püüab saavutada.

Ideoloogiline ajalookäsitlus loob müüdid, mis juurduvad hariduse, kasvatuse, massimeedia ja kunsti kaudu inimeste teadvusesse ning hakkavad mõjutama mitte ainult ajalooteadvust, vaid ka hoiakuid teatud nähete suhtes oma kaasajal.

Seda just ideoloogiline ajalookäsitlus taotlebki. Ajaloomüütide kohta kehtib aga see, mida Roland Barthes ütleb müütide kohta üldse: nad on salakavalad, sest nad tunduvad olevat loomulikud ja ainuvõimalikud seletused asjadele.

Tule ja mõõgaga

Üks eestlaste hulgas laialt levinud ajaloomüüt on müüt eestlaste põlisest võõristusest ja vaenulikkusest ristiusu suhtes, mille põhjuseks olevat eestlaste sunniviisiline ristiusustamine 13. sajandil.

Spekuleerimata siinkohal selle üle, kuivõrd tuntud oli ristiusk Eesti alal juba enne maavallutust, on fakt, et eestlaste ristiusustamine toimus vägivaldsel teel ja et sellega kaasnes maa vallutamine, ning sellega on seletatav ka muistsete eestlaste vastupanu mitte ainult ristisõdijatele, vaid ka ristiusule, mida on värvikalt kirjeldanud Läti Henrik.

Kuid tollaseid sündmusi ei tuleks vaadelda mitte Eesti-keskselt, nagu seda meie traditsioonilises ajalookäsitluses enamasti on tehtud, vaid laiemas, st Euroopa ristiusustamise kontekstis.

Ka ümberkaudsete Euroopa rahvaste ristiusustamine toimus vägivaldsel teel, olgu siis kohalike valitsejate algatusel, nagu see toimus 10. saj. Taanis ja Venemaal, 11. sajandil Norras või 11.–12. Rootsis, või viidi see läbi võõraste relvade jõul koos maa vallutamisega, nagu see toimus saksidega Karl Suure valitsusajal või soomlastega 12.–13. sajandil, kes ristiusustati «tule ja mõõgaga» rootslaste poolt.

Ometi jäi ristiusk erinevate aegade vältel püsima kõigis nimetatud maades ja mitte ühegi nimetatud rahva teadvuses pole juurdunud ideed ristiusust kui millestki võõrast ja pealesurutust. See tekitab õigustatud küsimuse, miks on Eestis teisiti.

Eestlaste põlist võõristust ja vaenulikkust ristiusu suhtes on põhjendatud «eestlase rahvusliku iseloomuga», «eesti hingega», mis on pikaldane ega suuda andestada talle kord osaks saanud ülekohut. Kuid teadus ei seleta ajaloolisi nähtusi ja protsesse mingi müstilise «rahvusliku iseloomuga» ja seepärast pole taolised seletused ka veenvad.

Vastupidi – tänapäeval on üldiselt omaks võetud arusaam, et kuigi ilmselt mõnevõrra aeglasemalt kui enamikus teistes Euroopa maades (see ei ole aga tingitud jällegi mitte «eesti hingest», vaid Eesti perifeersest geopoliitilisest asendist ning sellest tingituna pealiskaudsemalt läbi viidud misjonitööst), juurdus ristiusk keskaja vältel ka eesti rahva hulgas.

Ristiusk rahvaluules

Sellest annab tunnistust meie rahvaluule, eriti regivärsilised vaimulikud rahvalaulud, kristlike nimede omaksvõtmine eestlaste poolt, rahvakalender, milles eelkristlikud uskumused on seotud kristlike pühadega, ning arvukad teated pühakute kultuse levikust rahva hulgas, mille kohta on teateid veel 17. ja 18. sajandist.

On oletatud, et juba muistse vabadusvõitluse lõpul hakkasid eestlased tajuma kristlaste Jumala üleolekut oma jumalatest, sest uue Jumala kummardajad osutusid tugevamaks.

Mõned ajaloolased on oletanud ka, et murdepunktiks eestlaste suhtumises ristiusku võis olla Jüriöö ülestõusu nurjumine, mil üritati veel viimast korda uutele isandatele ja uuele usule vastu hakata.

Eestlaste vastuseisu ristiusule on nähtud selleski, et keskaegsed ja veel 17. ja 18. sajandi allikadki räägivad «ebausust» eestlaste hulgas, ent kindlasti on tolle «ebausu» näol tegemist erinevate nähtustega.

Ei ole alust kahelda, et veel sajandeid pärast ristiusustamist püsis muinasusund osaliselt edasi, kuid sama teame ka kõigi teiste maade ristiusustamise ajaloost. 16. ja 17. sajandil peetakse aga «ebausu» all silmas juba kindlasti keskaegset rahvalikku katoliiklust, mis ühendas endas ristiusu ja muinasusundi elemente, kuid osutus vahepeal valitsema pääsenud luterliku kiriku silmis ebausuks.

Nagu on näidanud Jaques Le Goff, Aron Gurevitsh ja paljud teised nimekad keskaja uurijad, eksisteerisid muinasusundi elemendid kõrvuti ja läbisegi kristlikega ka Lääne-Euroopa rahvausundis.

On koguni väidetud, et ka idee keskajast kui eriliselt kristlikust ajast kuulub ajaloomüütide valdkonda. Sellel müüdil on kahtlemata ajalooline alus, sest keskaegses Euroopas olid inimesed reeglina ristitud.

Ent kui vaadata, millised olid rahva usulised kujutlused ja inimeste usualased teadmised, siis võib dokumentide põhjal kerkida õigustatud küsimus, kuivõrd kristlik oli ikkagi keskaegne lihtrahvas.

Tollased piiskopid ja sinodid kurdavad alatasa, et talupojad harrastavad ebausku, et neil ei ole usust õigeid teadmisi ja et nad külastavad ka jumalateenistusi harva. Kui 4. Lateraani kirikukogu otsustas 1215. a, et iga katoliiklane peab käima korra aastas pihil ja vastu võtma armulauasakramenti, siis võib seda seletada vaid üheselt – enamasti käidi kirikus harvem.

Samuti kaevati keskajal tihtipeale selle üle, et inimesed kogunevad kirikusse või kiriku juurde pidutsemiseks, et kirikut kasutatakse laohoonena, siseturuna või isegi loomalaudana. See, mida mõistetakse «õige kristluse» all, on aga tegelikult dogmaatiline küsimus, millel ei ole midagi pistmist ajalooga.

Rahvuse või jumala poolt

Müüt, mille järgi eestlased on 700 aastat tundnud sügavat vastumeelsust ristiusu suhtes ning ristiusk jäi neile võõraks, ilmub eesti ajalookirjandusse esmakordselt rahvuslikul ärkamisajal, mil rahvusliku liikumise antiklerikaalne tiib (Carl Robert Jakobson, Ado Grenzstein) hakkas igal kombel tõestama, et vägivaldselt toodud ristiusk jäi eestlastele võõraks.

Tõestada oli seda vaja ideoloogilistel kaalutlustel, et vastandada ristiusku kui «sakste asja» eesti rahvuslusele. Kuigi rahvuslikus liikumises tekkis ka kiriklik tiib (Jakob Hurt, Villem Reiman), pääsesid Eesti haritlaskonnas valitsema siiski antiklerikaalse suuna ideed.

Rahvusromantilise kirjanduse ja publitsistika kaudu leidsid need endale eestlaste seas suhteliselt laia kandepinna. 20. sajandi algul tugevdasid antiklerikaalseid meeleolusid Eesti haritlaste seas ka sotsialismi ideed.

Nõnda kujuneski esimese Eesti Vabariigi ajaks välja idee ristiusuvaenulikkusest kui Eesti identiteedi osast. Oma usulise väljundi leidis see idee tollases taarausu liikumises, mille üks ideolooge Kustas Utuste on öelnud: «Kahte jumalat ei saa teenida: Kristust ja Eestit. Emb-kumb – kas ollakse hea kristlane ja halb eestlane kuni oma rahvuse täieliku ärasalgamiseni, ehk jälle vastupidi: ollakse hea eestlane ja halb kristlane kuni ristiusu ärasalgamiseni.»

Järgnenud nõukogude okupatsiooni ajal rõhutas eestlaste põlist vaenu ristiusu kui vallutajate religiooni suhtes ateistlik propaganda (jättes seejuures muidugi rahvusliku aspekti tagaplaanile), kuid arusaama, et ristiusk on olnud kogu aeg eestlasele võõras, kohtab ühe argumendina ristiusu vastaste poolt ka tänapäeva Eestis.

On ajalooliselt mõistetav, miks tekkis müüt eestlaste põlisest vaenust ristiusu suhtes.

See müüt tekkis olukorras, kus eestlased vajasid oma rahvuslikku ideoloogiat ning paljudele rahvusluse ideoloogidele lihtsalt ei sobinud selleks kristlus, mille kandjaks olid tollal rahvuslusse negatiivselt suhtuvad baltisakslastest pastorid.

Loomulikult ei ole võimalik tõestada ka vastupidist – et eestlased oleksid läbi aegade paistnud silma oma erakordselt sügava usklikkusega (selle sõna kristlikus tähenduses), kuid samas ei anna siiski miski alust rääkida ka eestlaste põlisest vastumeelsusest ristiusu suhtes.

Kindlasti ei peitu ka põhjused, miks ristiusk on ühele osale tänapäeva eestlastest vastumeelne, 13. sajandil toimunud sündmustes.

Tagasi üles