Nagu on näidanud Jaques Le Goff, Aron Gurevitsh ja paljud teised nimekad keskaja uurijad, eksisteerisid muinasusundi elemendid kõrvuti ja läbisegi kristlikega ka Lääne-Euroopa rahvausundis.
On koguni väidetud, et ka idee keskajast kui eriliselt kristlikust ajast kuulub ajaloomüütide valdkonda. Sellel müüdil on kahtlemata ajalooline alus, sest keskaegses Euroopas olid inimesed reeglina ristitud.
Ent kui vaadata, millised olid rahva usulised kujutlused ja inimeste usualased teadmised, siis võib dokumentide põhjal kerkida õigustatud küsimus, kuivõrd kristlik oli ikkagi keskaegne lihtrahvas.
Tollased piiskopid ja sinodid kurdavad alatasa, et talupojad harrastavad ebausku, et neil ei ole usust õigeid teadmisi ja et nad külastavad ka jumalateenistusi harva. Kui 4. Lateraani kirikukogu otsustas 1215. a, et iga katoliiklane peab käima korra aastas pihil ja vastu võtma armulauasakramenti, siis võib seda seletada vaid üheselt enamasti käidi kirikus harvem.
Samuti kaevati keskajal tihtipeale selle üle, et inimesed kogunevad kirikusse või kiriku juurde pidutsemiseks, et kirikut kasutatakse laohoonena, siseturuna või isegi loomalaudana. See, mida mõistetakse «õige kristluse» all, on aga tegelikult dogmaatiline küsimus, millel ei ole midagi pistmist ajalooga.
Müüt, mille järgi eestlased on 700 aastat tundnud sügavat vastumeelsust ristiusu suhtes ning ristiusk jäi neile võõraks, ilmub eesti ajalookirjandusse esmakordselt rahvuslikul ärkamisajal, mil rahvusliku liikumise antiklerikaalne tiib (Carl Robert Jakobson, Ado Grenzstein) hakkas igal kombel tõestama, et vägivaldselt toodud ristiusk jäi eestlastele võõraks.