Viimane entsüklopedist

Teaduslugu tunneb mitmeid geniaalseid, hämmastavalt laialdaste ja mitmekesiste teadmiste ning huvidega õpetlasi, kes on oma vaimuandeid heldelt jaganud paljude teadusprobleemide lahendamiseks ja uute teadusharude loomiseks. Niisuguseid uurijaid nimetatakse tavaliselt teaduse entsüklopedistideks.

Möödunud ajad sajandeid tagasi lubasid nii mõnelgi eriti andekal teadusjüngril kindlustada huvide mitmekesisus, muutumata pealiskaudseks teaduses näpeldajaks.

Viimase pooleteise sajandi jooksul on aga olukord muutunud – teaduslik-tehnilise revolutsiooni tormiline areng, uute teaduste ja uurimisalade kiire teke, teadusliku uurimistöö muutumine autoriteetseks ja sadu tuhandeid inimesi hõlmavaks igapäevatööks on esile kutsunud teadustöö spetsialiseerumise järjest kitsenevateks erialadeks, distsipliinideks.

Entsüklopeediliste, erakordselt laialdaste ja mitmekesiste huvidega loojaid jääb üha vähemaks.

Vaimne sugulus

Nüüdisaeg sunnib meid leppima tõsiasjaga, et teaduses muutub üha haruldasemaks kuulsuspärjaga ehitud, kõikidele tuntud ja imetletav «kõiketeadja» – entsüklopedist. Seda enam peame austama neid üksikuid, kes sellise hinnangu on veel pälvinud.

Eesti teadlastest oli tõenäoliselt viimaseks entsüklopedistiks nii otseses kui ka kaudses mõttes Viktor Masing (11.04.1925 – 18.03.2001), Tartu Ülikooli professor, Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik, Eesti Looduseuurijate Seltsi auliige, Tartu linna aukodanik, Riigivapi II klassi ordeni kavaler.

Oma huvidemaailma kohta kirjutas ta meenutusteraamatus «Sammud samblas ja liivas» (1999), et ta tunneb « suurt vaimset sugulust eelmise sajandi universaalsete looduseuurijatega. Ma jagan nende elu eesmärki – igati õppida elusat ja eluta loodust ning omandatud teadmisi jagada noortele ja vanadele. See oli ilus aeg, mil teadlast tiivustas avastusrõõm, entusiastlik loodusesaladuste teadatahtmine, mitte võitlus ametikoha eest, karjääriredel ja raha.»

Kui asendame sõna «universaalsete» «entsüklopeedilistega», saame iseloomustuse, mis imehästi käib Viktor Masingu tüüpi õpetlase kohta. Oli tal ju 13 aastat peale ülikooli õppejõu ameti kohakaaslasena tool ka «Eesti entsüklopeedia» toimetuses, kujundades bioloogia- ja geograafiaartiklite (neid koostas ta üle 1000!) struktuuri ja illustreerimislaadi.

Olen leidnud, et Masingu kui mõtleja, analüütiku, vaatleja, kirjeldaja ja üldistaja olemuses on midagi sarnast sellega, mida tegi üle sajandi varem suur eestimaalane Karl Ernst von Baer.

Eriti teeb kaht bioloogi sarnaseks geografism, suur huvi looduse geograafiliste seaduspärasuste ja tsonaalsuste vastu. Viktor Masing tundis näiteks suurt huvi Siberi Arktika looduse vastu.

Ükskord jutustas ta mulle oma unistusest reisida Novaja Zemljale. See muidugi ei teostunud, saarestik oli «kinni pandud». See-eest aga oli mitu reisi Arktikasse, sealhulgas ka Wrangeli saarele ja Taimõrile (1972, 1974).

Õpetlane Masing

Kui Viktor Novaja Zemljast jutustas, meenus mulle sedamaid Baeri raske reis sellele saarestikule 1837. aastal, tulemuseks oli seeria artikleid saarestiku loodusest, sealhulgas ka esmakordne ekstreemsete polaaralade taimkatte iseärasuste, rühmituste ja dünaamika kirjeldus.

Masing aga avaldas 1982 uurimuse Novaja Zemljast mitte kaugel asuva Taimõri Tšeljuškini neeme taimekoosluste mikrostruktuurist – esmakordse nii detailse kogu geobotaanikas.

Masingu teaduslik huvimaailm oli erakordselt lai. Tema tegevusaladest ülevaadet koostades püüdsin lühidalt ja kokkuvõtvalt formuleerida tema spetsiaalsuse. Mul tuli laveerida kahekümne(!) probleemi ja teadusharu vahel, et tema tuntuimad ja tsiteerituimad trükitööd ökoloogia, sooteaduse, looduskaitse, geobotaanika, biotsönoloogia, ornitoloogia, üldbioloogia, teadusajaloo, taime- ja loomageograafia küsimustes ühe või paari nimetaja alla tuua.

Sain lõpuks tulemuseks, et Viktor Masing on ökoloog-biogeograaf. Aga mind on jäänud vaevama kahtlus, kas ongi niivõrd mitmepalgeline teadlasisik ühe nimetaja alla asetatav. Ja kas seda ongi vaja. Tegelikult on tema kohta kõige sobivam öelda õpetlane Masing.

Viktor Masing oleks täna saanud 80-aastaseks. Selle päeva tähistamiseks korraldavad Tartu Ülikool, Eesti Teaduste Akadeemia ja Eesti Looduseuurijate Selts Viktor Masingu mälestuspäeva: kell 13 minnakse tema kalmule Raadil, kell 14 tähistatakse botaanikaaias Masingu poolt kunagi istutatud tamm, 14.30 avatakse botaanika ja ökoloogia instituudis akadeemik Vaga nimelises auditooriumis Viktor Masingu büst. Järgnevad ettekanded Masingu viljeldud teemadel.

    Tagasi üles