Punane päevakübar ehk siilikkübar (Echinacea purpurea), pärineb Põhja-Ameerika preeriatest, kus põliselanikud on selle abil juba aegade algusest tervist turgutanud ja haavu parandanud.
Punane päevakübar tervislik ja ilus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meil on punane päevakübar tuntud eelkõige ilutaimena, mis oma roosakas-punaste kroonlehtedega mõnd aianurka kaunistab. Lisaks silmailule hoolitseb punane päevakübar nii aia kui ka aiapidaja tervise eest.
Punast päevakübarat on õige aeg külvata märtsis-aprillis eelnevalt niisutatud turbasse. Et noored päevakübarad on üsna külmakartlikud, ei istutata neid peenrasse enne jaanipäeva. Seega peab neid kuni öökülmade lõppemiseni hoidma istikute kastis.
Õied teisel suvel
Selleks, et taimed areneksid kiiremini, tuleks neid kaks korda pikeerida ehk suuremasse nõusse ümber istutada. Pikeerimine mõjub ergutavalt nii juurte kui ka taime maapealse osa kasvule.
Õige aeg esimeseks pikeerimiseks saabub siis, kui seemikul on kaks-kolm lehte. Nüüd võib neid juba istutada toitaineterikkasse aiamulda või hästikõdunenud komposti. Teist korda tuleks noored päevakübarad ümber istutada nelja-viie lehe faasis.
Jaanipäeva paiku, kui öökülmaoht läbi, võib päevakübarad peenrasse istutada. Kõige paremini kasvavad nad valgusküllases aiaosas toitaineterikkas mullas. Kuival suvel tuleks taimi kord nädalas kasta. Esimesel aastal pole mõtet õisi oodata, teisel aastal aga võib ühel taimel puhkeda juba kuni kaheksa õit.
Nii meil kui ka laias maailmas on punane päevakübar tuntud eelkõige ravimtaimena. Põhja-Ameerika põliselanikud pruukisid seda maohammustuste, haavade ja peavalude korral.
Tänapäeval kasutatakse punast päevakübarat kosmeetikas, farmaatsias ja kehahooldusvahendites. Suurema tuntuse on see saavutanud siiski ravimtaimena, ja eelkõige organismi immuunsuse tõstjana.
On kindlaks tehtud, et päevakübara preparaadid ei mõju otseselt antikehade tootlikkusele, vaid leukotsüütide erivormi, makrofaagide kaudu. Päevakübaras leiduvad ained aktiveerivad makrofaage, mis võtavad osa organismi tunginud bakterite ja viiruste hävitamisel.
Samuti on punasest päevakübarast leitud ensüümi hüaluronidaasi , mis lagundab bakterite ja viiruste membraane, muutes nad sel viisil kahjutuks. Külmetushaiguste ärahoidmiseks kasutatakse peamiselt punase päevakübara tinktuuri ehk alkoholilahust, mida valmistatakse juurtest, õitest ja lehtedest. Talve jooksul soovitatakse teha kolm kahenädalalist päevakübara kuuri: novembris, detsembris ja veebruaris. Pärast igat kuuri peaks paar nädalat vahet pidama.
Lepatriinude lemmik
Lisaks raviomadustele on punane päevakübar kasulik ka aia tervisele. Punase päevakübara lehtedel armastavad talvituda suurimad aiakahjurite hävitajad lepatriinud ja kiilassilmad viimased siiski ainult vastse staadiumis.
Hoolega vaadates võib kogu suve leida päevakübara ümbrusest lepatriinusid ning nende mune ja vastseid, kes on täiskasvanutest veelgi aplamad. Täiskasvanud lepatriinud levivad sealt mujalegi aeda, hoides lehetäide arvu kontrolli all. Soovi korral võite ise loodusele kaasa aidata päevakübaralt lepatriinude vastseid ja valmikuid korjates ning neid lehetäide rünnaku kätte jäänud roosi- või sõstrapõõsale asetades. Abilised ei lahku sealt enne, kui lehetäid on hävitatud.
Päevakübara õied meelitavad omakorda aeda palju eri liblikaid, kärbseid ja mesilasi, kes kõik mängivad olulist osa aiakultuuride tolmendamisel.
Terviseks
Tee
Õisi, lehti ja varsi võiks kuivatada talvise tee jaoks. Tee valmistamiseks lisa 1 klaasile keevale veele 1 tl peenestatult segu ja lase tõmmata 15 min.
Tinktuur
Aseta tumedasse purki päevakübara tükeldatud õied-lehed, vala üle 40-kraadise viinaga ja jäta kaheks nädalaks toasooja seisma, raputades pudelit iga päev. Kurna tinktuur välja ja jäta tumeda pudeliga jahedasse kohta seisma.
Päevakübaratinktuuri võiks tarvitada kümnepäevase kuurina, iga päev kolm korda 10-15 tilka.
Allikas: kauplus Biokungla, Terviseleht