Haridusreformi asemel kooliuuendus

Mailis Reps Foto: Postimees.ee

Jüri Ginter kirjeldab Eesti haridusreformi tabanud ummikteed – oma süsteemist positiivse leidmise asemel keskendutakse pidevale muutmisele, millel pole ratsionaalset alust.

«Eesti senised 11 haridusministrit on olnud ühes asjas üksmeelel – eelmise ministri tegevus oli vale.» (üliõpilase ettekandest seminaris)

Kõik ministrid on otsinud probleeme, kuid kuna ametisoleku aeg jäi lühikeseks, siis lahendusteni ei jõutudki.

Minu arvates on aga probleemidele keskendumine meie haridussüsteemi põhiline probleem, sest selle tagajärjel trambitakse maha kõik see, mis on meie haridussüsteemis head: õpihimulised lapsed, fantastilised õpetajad, kes õpetavad ametliku süsteemi kiuste, hoolivad lapsevanemad, kollegiaalsed koolijuhid jm.

Probleeme käsitleti põhjalikult Eesti haridusfoorumil 2002, kus tõdeti, et vähe on abi, kui me räägime, et põhiline haridussüsteemi probleem on õpilaste väljalangevus, koolivägivald vms, kuna need on tagajärjed, mida otseselt mõjutada ei saa. Tuleb otsida nende tagajärgede põhjuseid.

Haridusfoorumi hariduskorralduse töörühm jõudis järeldusele, et üks esmastest põhjustest on haldussuutmatus. Vajalikud otsused jäävad vastu võtmata (nt haldusreform) või võetakse vastu viimasel hetkel, vastuolulisena jms. Sama ministeeriumi, valla või linna poliitikute ja ametnike jutt on vastuoluline.

Üleliigsed muutused

Pidevad muudatused ja eelseisvate muudatuste oht on muutnud olukorra ebakindlaks. Asjaosalisi ei informeerita toimuvast. Üheks näiteks on riiklik arengukava, mis fikseerib meie riigi arengu kuni aastani 2006, kuid valdav osa elanikest jäeti selle ettevalmistamisest täiesti kõrvale.

Elanike ettepanekuid aga ei arvestata. Koolijuhid, õpetajad jt on kaasatud erakondadevahelisse «mudamaadlusse», et võidelda välja paremaid õppetingimusi. Haldussuutmatuse põhiliseks väljenduseks on pikaajaliste kokkulepete puudumine, mis võiksid olla sõnastatud strateegiate ja arengukavadena.

Kuna puuduvad pikaajalised kokkulepped, siis ei ole täpselt fikseeritud tööjaotus riigi, kohaliku omavalitsuse ja erasektori vahel, erinevate valdade ja linnade vahel, üldhariduskooli ja kutsekooli vahel jne.

Tulemusena ei tegeleta paljude oluliste probleemide ja valdkondadega (nt ebaseaduslikud vastuvõtukatsed eliitkoolidesse, kutse- ja karjäärinõustamine, lapsevanemate koolitamine jms) või dubleeritakse üksteist ning tekitatakse sellega asjatut segadust ja raisatakse ressursse.

Siia ritta kuuluvad riigieksamitest tulenevad suured kulutused repetiitoritele ja riigieksamite ettevalmistuskursustele, kuigi haridus peaks seaduse kohaselt olema tasuta jms.

Kuna tööjaotusega ei ole täpselt fikseeritud, kes otsustab, siis ei ole võimalik rääkida ka vastutusest, kui keegi jätab midagi tegemata.

Kuni me sellest seosest aru ei saa, suudame heal juhul mõnda õpilast natuke aega kauem kooliseinte vahel hoida ja mõnda last koolivägivalla eest kaitsta, kuid samal ajal kaotavad huvi õppimise vastu üha uued õpilased ning ebamäärasest olukorrast tingitud stress eskaleerib vägivalda meedias, poliitikute ja ametnike suhetes, ametnike ja kooli juhtkonna suhetes, kooli juhtkonna ja õpetajate suhetes ning õpetajate ja õpilaste suhtes, mille väljundiks on vägivald õpilaste vahel.

Mida töörühmas küll ei arutatud, kuid mida tuleb samuti silmas pidada, on asjaolu, et vägivalla ja koolist väljalangevuse põhjused on esmajärjekorras perekonnas ja ühiskonnas ning kool peab võimaluste piires üritama neid probleeme leevendada, kuid nende lahendamine pole õpetajate ja kooli juhtkonna võimuses.

Selleks on vaja poliitikute, ametnike lapsevanemate, õpetajate jt koostööd. Ilma kooli teeninduspiirkonnata ei ole selline koostöö aga võimalik.

Hinnang senisele

Kooliuuendus lähtub haridussüsteemi seest. Selgitatakse välja, analüüsitakse ja levitatakse häid kogemusi (Euroopa Liidu kõnepruugis «parimat praktikat»), genereeritakse uudseid lahendusi, analüüsitakse ja katsetatakse neid.

Haridusreform lähtub haridussüsteemi väljast. Sõnastatakse ja järjestatakse probleeme ning otsitakse neile lahendusi kirjandusest või välismaalt, et neid siis ülevalt alla ellu rakendada.

Koolimajade korrastamise kampaania algas enne seda, kui oli läbi mõeldud, mis ja kuidas koolides toimuma hakkab. Näiteks eelkooli rakendumisega muutub algkooli osa 1/3 võrra suuremaks, koduse töö asendumine iseseisva tööga kooli ruumides suurendab veelgi koolimaja kasutamist jne.

Vähendati õpilaste arvu klassis, selle asemel et lubada suurendada õpetajate arvu ühe klassi õpilaste kohta (abiõpetajad jms). Arenguvestlus kehtestati kohustusena õpetajatele, mitte lapsevanematele, kes esmajärjekorras vastutavad lapse arengu eest.

Ministeeriumi ametnikud töötavad välja variante, mitte ei paku aruteluteemasid. Kriitika on võimalik vaid pakutud variandi vastu või poolt.

Poolt ei soovita sõna võtta (ei käi hea tooni juurde), nii jääbki mulje, et vana süsteem on parem kui uus. Konstruktiivseid ettepanekuid (klassijuhatamise arvestamine õpetaja kutsestandardis) ei panda tähele ega arvestata, selle tõttu loobutakse nende tegemisest.

Uuendused ja nende vajadus ei lähtu avalikust huvist, pigem püütakse haridusreformi avalikkusele peale suruda PR-meetodeid kasutades.

Uuendused ei tugine arenguloogikale Eestis, vaid välisriikide ametliku süsteemi mehhaanilisele kopeerimisele, sh võetakse üle teistes riikides toimivaid mudeleid, mida nendes riikides juba uuendatakse (õppekava Soomes, kaasav koolitus Norras jne).

Õpetajad on suhteliselt kõrvale jäänud, koolijuhid ja ametnikud lähtuvad eelkõige oma vaatenurgast, hariduse sisu ja õpetamist käsitletakse vähe. Mõnevõrra aktiivsemad on olnud õpilased, kuid nad vajaksid asjatundlikku nõustamist ja piisavat ülevaadet olukorrast. Aktiviseerunud on ka lapsevanemad, kuid sageli väljendub see pigem konfrontatsioonis.

Paljudes koolides toimub kooliuuendus, kuid oma kogemustest ei soovita rääkida, et mitte olla «streigimurdjad» olukorras, kus heaks tooniks on kinnitada, et midagi pole võimalik paremini teha, kuni raha juurde ei anta.

Haridusreformi valmistatakse ette arvukates töögruppides, kus osalevad ametnikud ja eksperdid (poliitikuid kaasatakse vähe), samas ei toimu piisavalt töögruppidevahelist koostööd, ei ole sõnastatud ühiseid põhimõtteid, mis on pigem poliitikute ülesanne ja mis peaks toimuma koostöös huvigruppide ja avalikkusega.

Olukorra analüüs

Eesti ei ole unikaalne riik, samas olukorras on olnud enamik arenenud riike. Õpetajad ja direktorid on seni olnud haridusreformi objektid, nad on tehtud kõigi probleemide põhjustajateks ning nende arvamuse vastu ei tunta huvi. Muudatused peaksid tuginema õpetajate ja direktorite enesemääramisele ja koostööle teiste huvigruppidega.

Vajalikud on muudatused koolikultuuris, korralduslikest muudatustest ei piisa. Õpetajate hoiakute muutus ja koostöö tihenemine on eeskujuks õpilastele. Õpetajate liidu ja haridus- ja teadusministeeriumi vastastikune süüdistamine kutsestandardi ettevalmistamisel ei ole sobiv eeskuju õpilastele.

Muudatuste eeldused

Olukorda raskendavad kaks teineteist täiendavat probleemi. Poliitikud püüavad hariduse valdkonnas populaarsust saavutada, tuues ohvriks õpetajad. Õpetajad suhtlevad omavahel, aga ei oska või ei taha suhelda teistega. Arvatakse, et endalgi on tegevust piisavalt, igaüks tegelegu oma asjadega. Andke vaid koolidele raha juurde. Väljendatakse usaldamatust ja apaatsust õppekava jm suhtes.

Muudatused haridusvaldkonnas on eeskujuks muudatustele ühiskonnas. Kui inimesed saavad selles protsessis osaleda, siis suureneb nende austus nii kokkulepitu kui ka kaaslaste vastu. Koolid peavad arvestama tausta, õpilaste erinevat päritolu jms. Koolid ei ole enam ainukesed õppimise võimalused (internet, TÜ Teaduskool jms).

Kool on üheks viimaseks võimaluseks kogukonna tugevdamisel (kiriku, perekonna jm asemel). Õpetajad vajavad enam abi (miniõppenõukogu õpetajatest, kes õpetavad ühte klassi, abiõpetajad jms).

Konkurents, lapsevanemate valikud ja koolide juhtimismudelite areng on muutnud kooli seoseid keskkonnaga. Koolid peavad arvestama ühiskonna tegelike ootustega koolilõpetajate osas (oskus teha koostööd, vastutustunne jne).

Konkurents suurendab koostööd kooli sees, kuid vähendab koolidevahelist koostööd, koostööd ametnikega.

Muudatuste elluviimisel on väga oluline emotsionaalne aspekt. Õpetajate, lapsevanemate, poliitikute, ametnike, teadlaste halvustamine muudab koostöö palju keerulisemaks.

Olulisi muudatusi ei saa ellu viia käsu korras. Soovitava sõnastamine muudab mõtte ahtamaks ja vaesemaks. Muudatused nõuavad uusi oskusi, uut käitumist, arusaamist ning väga raske on sundida end muutma ja õppima. Probleeme ei tohi vältida, probleemid on meie partnerid. Probleeme tuleb otsida, et lahendada.

Visioon ja strateegia kujunevad tegevuse käigus. Loosungist (nt heale õpetajale topeltpalk) ei tohi lasta end pimestada. Muudatuse elluviimise etappideks on initsiatiiv, otsus, katsetamine, analüüs ja levitamine. Eestis on katsetamist ja selle tulemuste analüüsi vähe kasutatud, on olemas ulatuslik kooliuuenduslik kogemus 80-ndate lõpust ja ka varasemast ajast, kuid seda on vähe analüüsitud.

Soovitused

Probleemide ja süüdlaste otsimine viib meid tagasi minevikku. Parema tuleviku nimel on vaja leida vastused küsimustele, kes on meie partnerid, kellele ja millele me saame tugineda ning mida saab teha senisest veelgi paremini ja kuidas seda teha.

Tehtud vigadest saab ja tuleb õppida. Muudatuste elluviimise eelduseks on kõigi huvigruppide aktiivne osalemine. Ametnikud peaksid piirduma korraldusliku tegevuse ja huvigruppide varustamisega vastava informatsiooniga.

Teadlaste ja empiiriliste uuringute panus muudatuste elluviimisel on piiratud. Eksperdid saavad hoiatada valede lahenduste eest, kuid ei anna ainuõigeid soovitusi.

Muudatuste puhul on oluline nii see, mida soovitakse saavutada (Eestis seni sõnastamata) ja mida soovitakse teha (selle kohta on esitatud palju, osaliselt vastukäivaid ettepanekuid) kui ka muudatuste ettevalmistamise ja läbiviimise protsess (sobiva lahenduse leidmiseks ei ole Eestis avalik diskussioon veel alanudki).

Haridusreform peaks tuginema kooliuuendusele, mis tagab õpetajate, koolijuhtide ja õpilaste initsiatiivi ja toetuse. Haridusreform täiendab neid üldsuse toetuse ning õigusliku ja rahalise baasiga.