Pesupulbrid jäid plekisõjas kaotajaks

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Laitmatut puhtust lubavad pesupulbrireklaamid rõhuvad aina erilisematele koostisosadele ja samas odavale hinnale. Kasu pesupulbritest näitas, et ainult pulbriga valgelt särgilt plekke välja ei saa.

Testis osales kümme automaatpesumasinatele mõeldud pesupulbrit. Valgetele puuvillastele T-särkidele rändasid plekkideks huulepulk, šokolaad, kevadine pori, punane vein, kohv, ketšup ja toiduõli.

Plekid said esmalt särkidel korralikult paar päeva kuivada ning suundusid siis koos teiste heledate rõivaesemetega pesumasinasse oma lõppu leidma. Pesemistemperatuuriks valisime 40 kraadi, nagu särkidel kirjas, ja masina pesuprogrammi pikkuseks poolteist tundi.

Selga panna ei kõlba

Särke pesumasinast välja võttes oli näha, et laitmatult puhas pole neist küll ükski.

Enamikule olid sisse jäänud punaveini plekid, mõnel särgil õrnemalt, mõnel aga üsna tugevalt. Pulbrid ei aidanud eriti ka huulepulga vastu. Vähem paistis särkidelt kohvi ja šokolaadi jälgi. Pori ja õige õrnalt ketšupit ja õli oli jäänud vaid ühele särgile.

Ainsana pesi testis osalenud pesupulbritest särgi peaaegu täiesti puhtaks Ariel. Kui kõik särgid pestud ja kuivanud ning üksteise kõrval reas, selgus, et Arieli järel jäi nii-öelda teisele kohale neli pesupulbrit – Tide, Bold, Rex ja Persil. Veel tugevamalt jättis plekid sisse Omo.

Neli viimast pesupulbrit võis jagada paaridesse – esmalt Mayeri ja Bio Est ning siis Bonux ja Dosia. Päriselt puhtaks ei pesnud särki aga ükski pesupulber ning selga neid rõivatükke küll panna ei saaks. Kui, siis vaid kartulipõllule.

Tallinna tehnikaülikooli professori Anti Viikna sõnul kujutab pesupulber endast paljude ainete keerukat segu, kuid üldiselt on pesemisprotsessi korraldavad pindaktiivsed ained kõikides pulbrites enam-vähem samad.

«Pulbrite erinevused võivad tuleneda pesemise kergendamiseks lisatud abiainetest,» selgitas Viikna. Abiainetena lisatakse pulbritesse näiteks pehmendusaineid, rasva ja valkaineid lagundavaid ensüüme ning valgendit ja pleegitusainet.

Pulbri valikul soovitab Viikna esmalt lähtuda pestava pesu kiuliikidest, näiteks toodetakse villase kanga pesemiseks omaette pulbrit. Teiseks peaks jälgima seda, kui palju pulbrit tuleb võtta kilo kuiva pesu kohta.

Rohkem pole uhkem

Liigne pulbrikogus Viikna kinnitusel pesu puhtamaks ei pese, vaid pesemise kvaliteet võib hoopis halveneda. «Pesuaine molekulid jaotuvad pinna peal teatud ühes kihis, kui paneme ainet rohkem ja see on mitmes kihis, siis on alumise kihi eraldumine koos saasteainega takistatud,» rääkis ta.

Õiged pulbrikogused on pesupulbripakkidel kirjas ning Viikna soovitab neid alati vaadata. «Võib-olla on majanduslikult kasulikum osta kallimat pesupulbrit, sest seda kulub vähem,» mainis ta.

Viikna jutu järgi arvavad inimesed vahel ekslikult, et vahutamine näitab pesupulbri headust. Tegelikult aga on just vastupidi, hea pulber ei vahuta üldse.

Samuti ei tasu arvata, et rõivad saavad puhtamaks, kui pesta neid käsipesuks mõeldud pulbri asemel masinpesupulbriga. Viimasega ei tohikski käsitsi pesu pesta, sest masinapulber kuivatab nahka. Ja veel – pesu keetmisel ei tasu pulbrit lisada, sest kõrgel temperatuuril laguneb osa selle koostisaineid.

Pulbrite kõrval on olemas ka vedelad pesuvahendid. «Need pole pulbritest ei halvemad ega paremad, neid on lihtsalt mugavam kasutada,» mainis Viikna. « Siiski on pulbrid suuremate võimalustega ja ma usaldaksin neid rohkem.»

Tagasi üles