Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/04/2027615t1h8b3d.jpg)
Erinevaid asju kokku pannes võib saavutada erinevaid tulemusi, olenevalt sobitajate meisterlikkusest. Billy Joeli pop-rokkmuusika ja bigbändidässi ühendus toimis hästi ja seda mitmel põhjusel.
Kõigepealt dirigent Örjan Fahlströmi seaded, mis olid väga peenetundelised, andes ballaadide puhul piisavalt mänguruumi lauljatar Annika Skoglundile.
Aga mõnda lugu lausa tundmatuseni muutes andis see Estonian Dream Big Bandil võimaluse täiest hingest lustida.
Juba esimene pala, mis startis nagu vormel-1 auto ja svingis edasi ülikiiretel pööretel, tekitas alul küsimuse kus siin see Billy on? Õige pea hakkas teema läbi kumama see on ju Billy Joeli kuulus ballaad «New York State of Mind».
Särav esitus
Kui pärast kontserti solist Raivo Tafenau käest küsisin, mitu korda tempo originaalist kiirem oli, ei osanud ta isegi päris täpselt vastata, aga arvas, et 4-5 korda kindlasti. Ja asi toimis, kuna Estonian Dream Big Band on praeguseks saavutanud sellise taseme, et ükskõik kui kaelamurdvad tempod ei käi üle jõu ning soliste leiab igast pillirühmast.
Üks kontserdi säravamaid hetki oli kahtlemata Meelis Vindi klarnetisoolo «Zanzibaris», aga samuti Mart Sork tromboonil, Ain Agan kitarril, ja nagu sportmängudes tavatsetakse öelda iga mees mängis oma koha välja.
Pean silmas orkestrit tervikuna, kes suutis kõigest kolme prooviga omandada perfektselt Örjan Fahlströmi kontseptsiooni Billy Joeli muusikast, olles kontserdil vajadusel vihane nagu raevunud härg ning tõmbuda hetke pärast diskreetselt tagasi, et anda ruumi vokaalsolistile.
Parem on veel ees
Laulja Annika Skoglund jättis samuti väga sümpaatse mulje, kuigi ta pole tüüpiline dässlauljatar, vaid on saanud klassikalist häälekooli ja talle pole võõras ka ooperilava.
Billy Joeli ballaade «Honesty» ja «The way we are» esitas ta mitte ainult laitmatu» intonatsiooniga, vaid elas neisse tõesti sisse ja lasi oma hääletämbril kõlada voolavalt ja vaoshoitult, aga kohati ka päris jõuliselt.
Enda lemmiklaulu sellest kavast kinnitas Annika Skoglund olevat lõpuloo «And so it Goes», mis kõlas nagu iiri rahvaviis ja sobis talle tõesti ideaalselt.
Kui mainisin seda selgelt äratuntavat iiri hõngu Örjan Fahlströmile, siis hakkas ta naerma ja ütles, et endalgi on kerge kahtlus, kas see on ikka Billy Joeli laul või hoopis iiri rahvaviis, aga nii ta kirjas on.
Fahlströmil on käsil juba järgmine projekt, sedapuhku bigbänditöötlused Elton Johni muusikast. Tavapäraselt saab see tuleristsed vist Norddeutsche Rundfunki bigbändiga, aga loodetavasti jõuab ka Eestisse.
Seda enam, et Estonian Dream Big Band on oma võimekust saata ükskõik millist maailma staari tõestanud juba korduvalt ehk märgatakse seda lõpuks ka kõrgemalt poolt toetajate hulgas, loodab orkestri juht Jüri Leiten.
Kontsert
Estonian Dream Big Band
Dirigent Örjan Fahlströmi (Rootsi)
Sakala keskuses festivalil Jazzkaar
24. aprillil