Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Airi-Alina Allaste arvates ei ole narkosõltlased vaenlased, neid tõrjudes kannatab kogu ühiskond, ka need, kes ei ole kunagi uimasteid tarbinud.
Artikkel «Elanikud ei taha enesele naabriks narkosõltlasi» (28.04.05) kajastab piirkonna elanike võitlust Magasini tänavale rajatava narkomaanide päevakeskuse vastu.
Kohalikud elanikud põhjendavad oma kategoorilist vastuseisu «sedalaadi asutuste» kuhjumisega mainitud rajoonis sealsetele asukatele piisavat vanglast ja kodutute päevakodust ning narkomaanide päevakodu tundub neile liiast.
Tavakodanike soov end võimalikest probleemidest eemale hoida on inimlikult mõistetav ja oma kodu kaitsvaid inimesi ei saa keegi hukka mõista.
Sellelaadne sündmus pole ka kaugeltki erandlik või esmakordne pea iga kord, kui on avamisel rehabilitatsiooni- või ravikeskus uimastitarvitajatele, protestivad selle vastu ümberkaudsed elanikud.
Mustad nõelad
Puudujäägid on pigem avalikkuse teavitamises ning elanikkonna teadlikkuses. Kuigi uues narkoennetamise strateegias rõhutatakse vajadust rakendada kahjude vähendamise poliitikat ja igati tõhustada narkomaanidele antavat abi, on praktikas ideede rakendamine jäänud siiani väheseks ja avalikku arutlust sellistel teemadel napib.
Narkomaaniaalane avalik diskussioon Eestis on siiani pigem loonud pildi narkosõltlastest kui ebamäärasest «teisest», kellega korralikul kodanikul mingit kokkupuudet ei ole. Tegemist oleks nagu kurjade tulnukatega, kes on tulnud «meid» röövima ja tapma ning meie lapsi oma mustade nõeltega mürgitama.
Suhtumist narkomaaniasse kui «teiste» probleemi on süvendanud asjaolu, et suure osa probleemsetest narkosõltlastest moodustab venekeelne elanikkond. Avalikult on rohkem räägitud narkokuritegevusest, selle vastu võitlemisest seaduste karmistamisega, mille käigus on kasutatud selliseid väljendeid nagu «narkomaanid tuleb põlvili suruda». On võrdlemisi arusaadav, et «keskmisel inimesel», kes nähtuse taustast palju ei tea ja probleemi olemusse ei süüvi, kujuneb pilt uimastisõltlasest kui vaenlasest, kelle eest tuleb end kaitsta.
Samas on narkomaanide puhul tegemist inimestega, kes elavad samas ühiskonnas, kus meiegi. Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole nad ühemõtteliselt «ise süüdi». Probleemsed uimastitarvitajad on sageli pärit marginaliseerunud kogukondadest ning kasvanud üles vaesuse, tööpuuduse ja tavapäraseks muutunud kriminaalse tegevuse õhkkonnas. Sellistel noortel puuduvad teadmised ja oskused teha enda ja teiste heaolu hoidvaid otsuseid.
Eestis ei ole piisavalt juurdunud arusaam ühiskonna kui terviku funktsioneerimisest. Heidikuid tekitades ja eemale tõrjudes kannatab paratamatult terve ühiskond. Vähemalt osaliselt on narkomaaniaprobleem Eestis seletatav nõrga regionaalpoliitika ja venekeelse vähemuse halvema seisundiga Eestis. Selle tagajärgedega puutuvad aga kokku kõik kasvava kuritegevuse ja nüüdseks juba «tavaliste inimeste» seas leviva HI-viiruse näol.
Selleks, et väheneks narkomaanide kuritegevus ja peatuks HIV levik, on vaja ühiskondlikult organiseeritud tegevust.
Narkomaanide klubi
Kõikide protestiavalduste puhul käsitletakse uue asutuse rajamist eelkõige uimastitarvitajate sissevooluna, nagu oleks avamisel klubi, kus narkomaanid võivad mõnusalt oma pahesid harrastada. Hirmuäratavates «teistes» ei suudeta näha abi vajavaid inimesi, kes soovivad ravi oma sõltuvusest.
Arenenud Euroopa ühiskonna milleks Eesti end peab või mille poole vähemalt pürib osaks võiks olla kodanike solidaarsus ja moraalne vastutus nõrgemate ühiskonnagruppide ees.
Tulles tagasi Magasini tänava elanike probleemi juurde, mõistan, et neid minu abstraktne ühiskonnakäsitlus ei lohuta. Kuivõrd Eestis tervikuna ei ole piisavalt sallivust, siis kannatavad nad kas või juba selle läbi, et pole välistatud kinnisvara hindade langemine kõnealuses piirkonnas.
Nemad ei ole vastutavad laiemate ühiskondlike probleemide eest, samamoodi nagu narkomaanid ei ole süüdi oma sõltuvuses. Loodetavasti areneb Eesti ühiskond ja koos sellega ka teadlikkus piisavalt kiiresti, et sellised küsimused lahenevad.
Amsterdamis jääb prostituutide ja coffeeshopide (kanepimüügikohad) rajoon üsna kuningapalee kõrvale ning kellelegi ei tundu see suur probleem olevat.