Korpus tühjendas võidu auks relvi Kuramaal

9. mai 1945 on neil elu lõpuni meeles. Üks mäletab ülekeevat rõõmu, teine surmasuust pääsemist. Võib-olla ühel ja samal hetkel kuulis medõde Anu Kullman Kuramaal rõõmuhõiskeid, aga autojuht Arnold Mägar vaatas TŠehhimaal püssitorusse ja lasi eelneva elu kiirtempos silme eest läbi.

Sõda on lõppenud, – kirjutas Anu Kullman päevikusse, mis oli tal kaasas olnud kõik sõja-aastad. «Hurraa! Hurraa! Neid hääli kuuleb praegu kõikjal frondil ja tagalas. Lasti rakette, paugutati püsse.»

Kuigi 8. mail tuli teade Saksamaa kapituleerumisest, oldi Kuramaal valmis järgmisel hommikul lahingusse minema, sest Kura kotti jäänud Saksa väed ei mõelnudki alla anda, vaid andsid vastutuld.

Öösel kell kolm alanud paugutamist pidas unesegane Kullman, siis 25-aastane meditsiiniõde, rünnakuks. Kuid marutule vahelt kostvad rõõmuhüüded rääkisid muud – sõda on läbi!

Kullman jõudis Eesti Laskurkorpusega kaasa teha terve sõjatee 1942. aasta talvest peale.

Nüüd Kuramaalgi olid haavatute sidumisruumid mehi täis ja surnukambris laibad ootel. Kui 20 täis saadi, tehti matus.

«Me nutsime ja naersime võidurõõmust,» räägib Kullman. «Kui palju haudu jäi järele! Ja nüüd sõda lõppes – muidugi oled rõõmus.»

Tal endal oli väikesekaliibriline püss, kuid sellest vastu taevast laskmine ei tulnud talle pähe. Rõõmust joodi viina, aga Kullman – nagu ikka – vahetas viinanormi suhkru vastu.

Pärg õele ja vennale

Koos õe Leen Kullmaniga läksid nad 1942. aastal jalgsi kolhoosist Leninlik Tee Tšeljabinskisse, kus formeeriti Eesti korpust. Tüdrukuid ei tahetud võtta, kuid pika palumise peale anti ports külmunud kartuleid koorida – proovitööks. «Korpus oli hea, eesti poisid said sunnitöölt ära.»

Nüüd kavatseb Anu Kullman 9. mail viia Tartus Raadi mälestussamba jalamile pärja. Vennale ja õele, kes sõtta jäid, ja paljudele sõpradele.

Vend Boris – hea malemängija, isegi Paul Keresega mängis – jäi Leningradi alla. Õde Leen hüppas 1942. aasta sügisel Alatskivi metsade kohal sõjaväeluurajana alla ning lasti ametliku, Nõukogude versiooni kohaselt 1943. aastal Tartu vanglas maha. Siiski on ka teine versioon, mille kohaselt nõustus Leen sakslastega koostööd tegema ning elas teise nime ja identiteedi all kuni 1978. aastani Saksamaal.

Anu Kullman tunneb end isiklikult solvatuna, kui korpuslasi süüdistatakse okupantidele kaasaaitamises. Nii on talle otse näkku öeldud. «Mis tähtsust sel on, mis sinel seljas oli? Tähtis on, et kodumaale tagasi tulime ja rahu tuli.»

Kullman on Vene Föderatsiooni saatkonna Tartu osakonnast kätte saanud 60. aastapäeva võidumedali ja tulpidega tänukaardi. «Kõik olid nii pidulikult riides, medalid rinnas, mina läksin, jope seljas.» Medali pärast on ta jõudnud tütrega maha pidada sõnasõja. «Mis isamaa see sulle oli?» küsis tütar. Medali tagaküljel on kasutatud sõnaühendit «Suur Isamaasõda». «Oli jah isamaa. Terve planeet on meie kõikide kodumaa. Maailmasõda lõppes, USA ja Inglismaa olid selles sõjas,» vastas ema.

Tütar on öelnud, et ema oleks pidanud end metsa või välismaale peitma. 1940. aastal pärast juunipööret Rootsist Eestisse tagasi tulnud ema küsis vastu: «Kuidas ma sain?»

Tänukõne

Kuigi tänavusel kohtumisel saatkonnas olid peamiselt vene rahvusest veteranid, võttis Kullman sõna ja tänas, et ka Eesti korpuses teeninuid meeles peeti.

Õnneks sai Anu Kullman alles rahuajal teada, et päeviku pidamine oli terve sõjaaja olnud rangelt keelatud.

Nii on ta üles märkinud veel mõned kuupäevad: jalgsimarss Kuramaalt Eesti poole. 7. juunil ületati Eesti piir. Vastuvõtt õitsvate sirelitega.

«Hää on olla jälle kodumaal,» seisab päevikus. Samas on märge: meestel on jalad marsist hõõrdunud, paljud on haiged, neid on saadetud nii Riiga kui ka Tallinna.

17. juunil marssis korpus suure pidulikkusega Tallinna, veidi üle kuu hiljem, 25. juulil, kirjutab Kullman demobiliseerimisest.

Veerand sajandi eest käis Anu Kullman Kuramaal kunagisi lahingupaiku vaatamas, aga äratundmine oli raske tulema.

Kõikjal laiutas võsa, ka kunagiste kalmistute kohal.

--------------------------------------------------------------------------

Põgenemine otse Tšehhi põrgusse

Bensiini pidi jätkuma. Austini paak oli täis ja kaks kanistrit varuks. Arvestuste järgi pidanuks sellega jõudma Austriasse – just sinna olid teel viis eesti meest.

Sturmbannführer Paul Maitla, kaelas Rüütlirist Sinimägedes ettevõetud vasturünnaku eest. Kaks allohvitseri, Maitla adjudant ja tema, Virumaalt pärit 21-aastane Arnold Mägar, Austini roolis.

Mägar oli kuni 1944. aasta suveni olnud Rakvere piirkonnakomissariaadis autojuht ja seni mobilisatsioonist pääsenud. Kuid 1944. aasta juulis enam pikendust ei antud, saadeti Kloogale väljaõppele. Viimased pool aastat oli ta teeninud Maitla autojuhina.

Oli 9. mai hommik, kui nad niimoodi teele asusid. Teade sõjategevuse lõpust oli levinud juba päev varem, nüüd püüdsid nad jõuda Austriasse. Eesmärgiks oli jõuda välja Ameerika tsooni.

Kavatsuse Prahast läbi sõita laitsid maha teel kohatud tšehhid, kes hoiatasid, et linnas toimus kommunistide ülestõus ja võimu on võtnud partisanid. Viis eestlast andsid oma relvad tšehhide kätte, teekonna jätkamist ei takistatud.

Samamoodi oli Läände teel terve Eesti Leegion – või õigupoolest selle riismed. Mingit sõjaväelist korda liikumises enam polnud, lihtsalt tuhanded mehed pürgimas Läände.

Teelt viidi hukkamisele

Ühel metsateel jäi Austin ummikusse ja eesti mehed kohtasid sootuks teistsuguseid tšehhe – punased lindid vasaku käsivarre ümber.

Maitla võttis targu Rüütliristi kaelast ja pistis taskusse.

«Käed üles!» kamandasid tšehhi punased partisanid. Mägar heitis viimast korda pilgu kellale – oli keskpäev. Järgmisel hetkel rabati tal kell randmelt. Päike paistis, linnud sädistasid.

Partisanid sõidutasid kinnipeetud lähedalasuva Kolini linna vanade kasarmute juurde, mis enne sõda olid olnud Tšehhi sõjaväe omad. Nüüd olid kasarmud käibel suure vangilaagrina.

Partisanidel oli kiire. Viis meest pandi kivimüüüri äärde, igaühe ette seisis relvaga tšehh. Mahalaskmisest päästis neid juhuslik ohvitser, kes partisanid korrale kutsus.

Eestlased viidi keldrisse, kus oli nii kitsas, et hädavaevu mahtus viiekesi põrandal külili lamama.

Öösel tuldi neile järele. Esmalt viidi ära Maitla ja adjudant, paarkümmend minutit hiljem käsundusohvitserid.

Mägar sai aru, et päeval pooleli jäetud tapatalgud on lahti, kuigi pauke kuulda ei olnud. «Lõpp,» mõtles ta. Silme eest keerlesid läbi elupildikesed – Alutaguse ja sinna maha jäänud kodused, isa ja kaks õde. Uks avati. Seal ei olnud aga partisanid, vaid samas kasarmus peetavad saksa sõjavangid, kes tulid ütlema: «Teid lastakse maha!»

Wehrmachti mundrites sakslastele tšehhid kuule raiskama ei hakanud, nemad jahtisid SS-lasi. Eesti Leegioni munder oli aga SS-mundriga äravahetamiseni sarnane, vaid kaelaspiegelil oli eestlastel käsi mõõgaga. See munder ise oli tšehhidele piisav põhjus tappa.

Kohutavad tapatalgud said hiljem nime Tšehhi põrgu.

Eestlasest sai sakslane

Sakslaste barakis oli üks Wehrmachti mees veenid läbi lõigatud. Sakslased peitsid Mägari vabaks jäänud sineli alla, varjates eriti hoolikalt häid ohvitserisaapaid.

«Kus on?» tulid punaste käelintidega partisanid Mägarit otsima. Just viidi, valetasid sakslased. Kõik loeti üle, koikualused vaadati läbi. Arv klappis, Mägar läks sakslase eest kirja. See oli pääsemine.

Järgnes vangipõli – üheksa päeva söömata-joomata. Vahel harva toodi ämbritäis porist vett. Päevad olid kuumad ja ööd külmad. Suured tugevad mehed hakkasid surema, 164-sentimeetrit pikk Mägar pidas vastu. Leidis kaks tugevat jõupaberist kotti, ühte tegi silmaaugud ning puges ööseks kotti nagu Vaasalinna väiketont. «Küll oli soe!» Päeval tuli käia, kotid kaenla all, et keegi neid ära ei tõmbaks.

Kümnendal päeval tõid venelased katla ja hobused. Loomad läksid tervenisti katlasse, vaid nahk võeti enne maha. Venelased teadsid, et nälginud mehi ei tohi söötmisega maha tappa. Nii anti esialgu hobusesuppi üle päeva, tasapisi kogust suurendati ja suppi hakkas saama iga päev.

Edasi viis Mägari tee koos sakslastega Auschwitzi – koonduslaagrist oli saanud sõjavangilaager. 1. juulil algas sealt sõit Põhja-Uuralitesse Magnitogorskisse. Sihtkohta jõudes olid elus vaid pooled teeleasunuist.

Kui Valdo Pant saates «Täna 25 aastat tagasi» Paul Maitla surmast rääkis, vaatas Mägar seda telerist ja mõtles endamisi: «Küll ajab pada!» Legende Maitla surma kohta oli liikvel mitmeid: küll olla ta Praha tänavail kividega surnuks loobitud, küll viibinud keldris, mille aknast tšehhid sihitult sisse tulistasid.

Ainus eestlane, kes teadis tõde Maitla surmast, ei hakanud seda kellelegi kuulutama, vaid kodused teadsid. «Nagu unenägu. Ise ka ei usu, et sellist elu sai elatud,» ütleb Mägar.

Homme mõtleb ta jälle Tšehhimaa peale, kui sõidab kodulinnast Tapalt Tallinnasse Maarjamäele mälestusüritusele.